/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)
/nginx/o/2022/08/30/14797274t1h9267.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16878034t1h312d.jpg)
Trinokli fookuses on seekord muld, sest mullas kohtuvad kõik meie praeguse aja probleemid ja tõenäoliselt ka lahendused.
“Mulla degradeerumise ja erosiooni kaksikprobleem on vaevanud inimkonda maaharimise koidikust saadik. Mõlemad hädad oleme endale suuresti ise kaela tõmmanud ja nende lahendamine on meile täiesti jõukohane, kuid näib, et tavakodanikud, meedia ega poliitikud ei võta neid sama tõsiselt kui rahaturgude kõikumist, kliimamuutust või ükskõik millist teist ühiskonnaprobleemi. Ometi sõltub sellest, kuidas me kohtleme maad ja mulda, tänapäeva tsivilisatsiooni elujõud ja püsimajäämine.”
/nginx/o/2025/05/25/16868627t1h592b.jpg)
Pisut küsitav on näiteks aga see, kuivõrd teadmatuses on maailma(poliitika) kõige võimukamad mulla tähtsusest. Ses mõttes oleks Eesti lugejale ehk kõige (sõja)ajakohasem sissejuhatus teemasse USA ajaloolase Timothy Snyderi “Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus”, sest see näitab, kuivõrd läbipõimunud olid XX sajandi geopoliitilised võikused ökoloogilistest teguritest, ja on paraku ka need, mis toimuvad praegu. Maailma suurimad jõhkardpoliitikud saavad pigem ikka väga hästi aru, kui tähtis on muld. Sai Hitler, sai Stalin, saab Putingi (mitte, et praegune sõda käiks otse mulla pärast!). Ja kohalikus meediaski võib näha põgusaid vilksatusi, kuidas Hiina (loe: Xi Jinping) Aafrikas maid krabab, või kuidas ta rentis Ukrainas Belgia suuruse põllumaatüki jms.
Ukrainas ei ela pooltki protsenti maailma rahvastikust, aga maailma mustast mullast on seal vähemalt neljandik! Seda maatükki on peetud ikka ja jälle genotsiidi vääriliseks. Oli holodomõr, on praegu toimuv.
Kuid tundub, et professor Montgomeryl on siiski pigem õigus, kui ta ütleb, et “tavakodanikud, meedia ega poliitikud” ei võta seda teemat kuigivõrd tõsiselt. Miks muidu hävitatakse ja lastakse hävineda sellel, mille pärast inimkond aegade algusest on sõltunud ja sõdinud?
Võitlus mulla eest on võitlus elu eest kõige otsesemas ja tõsisemas mõttes. Lihtsalt kõik rindejooned ei ole palistatud tankide ja droonidega.
Võitlus mulla eest on võitlus elu eest kõige otsesemas ja tõsisemas mõttes.
“Mullas kohtuvad kõik meie praeguse aja probleemid ja tõenäoliselt ka lahendused. Kui mulda näha ja kohelda kui tervikut, saab suurem looduse terviklikkus ka selgemaks,” ütleb käesoleva Trinokli avaintervjuus permakultuuri edendaja ja praktiseerija Marian Nummert (ja Timothy Snyder näitab, et see tõde kehtib kõige akuutsema geopoliitikani välja). Nii on.
Samas vaos jätkab Eesti Maaülikooli emeriitprofessor ja keskkonnasõbraliku taimekaitse ekspert, riikliku teaduspreemia laureaat Anne Luik, kes selgitab detailselt, kui laialdaselt elu kahjustav ja lühinägelik on tänapäevane põllumajandus. See artikkel on kasutatav õppematerjalina.
Trinokli toimetus lisab omalt poolt mõned näited, mille üle tasub sügavalt järele mõelda. Alustades sellest, et 2020 valiti Eestis aasta mullaks erodeeritud muld, mis kinnitab, et Eesti ei ole erand – meie muldade olukord halveneb sarnaselt muudele piirkondadele ning probleemid on juba praegu tõsised. Euroopas tervikuna aga hävineb iga päev hinnanguliselt kolm ruutkilomeetrit mulda ning linnastumise ja teedeehituse tõttu on ligikaudu viie Eesti ulatuses mulda kaotanud jäädavalt oma funktsiooni.
Üha enam lisandub uuringuid, milles leitakse, et pestitsiidide kontrollimatu kasutamine sadadel miljonitel hektaritel mürgitab muldade hea seisundi tagamiseks kriitilise tähtsusega organisme. Imetajate, lindude ja tolmeldajatega võrreldes pööratakse muldade hea seisundi eest vastutavatele selgrootutele aga teenimatult vähe tähelepanu. Olukord on äärmiselt halb, sest ligikaudu 70% juhtudel kahjustavad pestitsiidid mullas elavaid selgrootuid märkimisväärselt.
Pestitsiidide kontrollimatu kasutamine sadadel miljonitel hektaritel mürgitab muldade hea seisundi tagamiseks kriitilise tähtsusega organisme.
On leitud, et mulla elurikkust ohustab enim reostus – eelkõige pestitsiidide ja raskmetallide reostus –, mitte kliimamuutus. Teadlased on mures, et me teame tegelikult väga vähe kahjust, mida see põhjustab. Kuna me teame maa-alusest elust palju vähem kui maapealsest, on ka mullaelustiku käekäigu hindamisel palju lahtisi otsi ja vastuseta küsimusi.
Mullast tuleb 95% inimese toidust ning mullast rohkem on süsinikku seotud ainult maailmameres, kuid sellele vaatamata jätkame me maapinna ulatuslikku reostamist ja muldade hävitamist – dokumendi “ELi mullastrateegia 2030. aastaks” järgi uhutakse Euroopas igal aastal erosiooni tõttu minema ligikaudu miljard tonni mulda. Muld kaob maailmas kümnetes kordades kiiremini, kui loodus seda taastoota suudab. Sellele lisaks toimub nii mitmekülgne ja ulatuslik muldade reostamine, et selle täpse ulatuse mõõtmine on keeruline. Igatahes ÜRO hoiatab, et keskkonda sattuvate saasteainete, sealhulgas ravimite, antimikroobsete ainete ja plastide tõttu on oodata mullareostuse kiiret suurenemist.
/nginx/o/2025/05/25/16868638t1h10a1.jpg)
Palju räägitakse katastroofilisi mõõtmeid võtvast mikroplasti reostusest, kuid vähe on juttu sellest, et selle reostuse üks murettekitavamaid allikaid on plastide lisamine tööstuslikus põllumajanduses kasutatavatele sünteetilistele väetistele ja pestitsiididele. Plastiga kaetud agrokemikaalide kasutamisel satub mikroplast otse mulda ja potentsiaalselt ka meie toidulauale. Selliste plastkerakeste, mida harrastusaednikud tihti teomunadeks peavad, kasutamine aina kasvab. Tootjad aga turustavad toitaineid järk-järgult vabastavaid polümeerikattega väetisi kui võtmelahendust jätkusuutliku ja kliimasõbraliku põllumajanduseni jõudmisel. Samal ajal väljastavad teadusasutuste kommunikatsiooniosakonnad pressiteateid, mis lõppevad tüüpiliselt uuringu autorite sõnadega: "Vaja on täiendavaid uuringuid". Kui palju on vaja uurida, et saada kinnitust tõsiasjale, et mulda viidud plast jääb lagunedes vähemalt esialgu mulda?
See kõik on tegelikult ammu teada, kuid mulla teadlik plastidega saastamine jätkub sellele vaatamata. Rahvusvaheline Keskkonnaõiguse Keskus (CIEL) ütles juba kolm aastat tagasi oma aruandes otse välja, et selline tegevus tuleks keelustada.
Kuulamisaltimale lugejale võib lisaks veel soovitada väikest maakeelset taskuhäälingusarja “Muld on kuld”, mis on veebist lihtsalt leitav ja tasuta.
Kui analüüsida saab asju eraldi, olgu selleks siis plastikuga kaetud väetis, sõda Ukrainas, sündimuskriis või tehisaru tulek, siis päris maailmas on kõik need asjad korraga. Sellisest olukorrast paremini aru saamiseks tasub tutvuda legendaarse teadlase ja õppejõu Donella Meadowsi teosega "Süsteemimõtlemise alused", mis äsja ilmus eesti keeles ja mida arvustab käesolevas lehenumbris keskkonnaanalüütik Jaak Rand.
Aga selleks, et õigesti elada, ei pea läbi lugema virnade viisi teaduskirjandust, milles öeldu mõistmine peaks küll olema kohustuslik neile, kelle käes on suured võimuhoovad. Õige eluni jõuab ka akadeemilisi ja filosoofilisi kõrgusi vältides, nõnda nagu õpetavad kogid, põlisrahvas, kelle tarkuse tutvustamist alustasime eelmises numbris. Maailm on elus ja meie ei pea kõiki probleeme lahendama – me oleme vaid hoidjad ja kaitsjad.