/nginx/o/2023/05/03/15297570t1h7126.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16878037t1h254f.jpg)
Intervjuus Trinoklile ütleb pühendunud permakultuuri edendaja ja koolitaja Marian Nummert, et pikemas perspektiivis tuleb sordiaretusel keskenduda mitte enam kvantiteedile, vaid hoopis toidu kvaliteedile ja taimede omadustele, mis aitavad mulda parandada.
Olete öelnud: “Olen igakülgne elu uurija, eriti huvitab mind muld ja looduse tervikliku toimimise sisemine loogika." Miks just muld, kui Teid huvitab tervik?
Tervik koosneb tervikutest. Mind on alati huvitanud nö servaalad, kus käiakse ehk vähem, kuid kus mitmekesisust on kõige rohkem. Põllumajanduse, ökoloogia ja permakultuuri ristumiskohas avastasin enda jaoks mulla elurikkuse ja sain aru, et kuigi tegemist on ühe kõige mitmekesisema kooslusega planeedil, teame me sellest veel liiga vähe. Mullas kohtuvad kõik meie praeguse aja probleemid ja tõenäoliselt ka lahendused. Kui mulda näha ja kohelda kui tervikut, saab suurem looduse terviklikkus ka selgemaks. Nii nagu fraktalisse sisse suumides näeb ikka aina korduvaid mustreid, nii on ka looduses – ükskõik kuhu vaatad, näed toimivaid põimunud tervikuid. Mulla lähemalt vaatamine toob ilmsiks need kohad, kus meil on inimestena, harijatena ja looduse karjastena arenguruumi.
Kui mulda näha ja kohelda kui tervikut, saab suurem looduse terviklikkus ka selgemaks.
Kui vaadata inimese eksistentsi planeedil, siis enamiku osa ajast oleme olnud kütid-korilased – toitunud taimede osas peamiselt püsikutest. Viimase 10 000 aasta jooksul on toimunud järsk pööre üheaastaste taimede suunas, mis praeguseks katavad väga suure osa meie toidulauast. Ent mullale toimivad nad mitmes mõttes päris erinevalt. Näiteks püsikud annavad juureeritistena välja 30-50% fotosünteesiga toodetud energiast, üheaastased taimed vaid 20-30%. See ilmestab erinevat suhet mullaelustikuga. Püsikud peavad mõtlema pikaajalise suhte peale, millega kaasneb lahkem jagamine ja teineteise jätkuv toetamine. Üheaastased taimed vajavad enamasti umbrohuvaba haritud mulda, mis tähendab tänapäevases tavapõllumajanduse võtmes ühtlasi ka mullaviljakuse kadu. Kui suurt pidevat kadu me saame endale lubada? Äkki me võiksime rohkem süüa hoopis püsikuid ja iseendaga hakkama saavaid taimi – ehk oleks me tervis parem, põllumajandus teistsugune ja kultuur kestlikum? Need on need kohad, kus tervik kokku põimub – muld saab tihedalt seotuks inimese eluga eile, täna ja homme.
/nginx/o/2025/05/30/16878478t1h955e.jpg)
Üks levinud väide on, et praeguste mulla degradeerumise kiiruste juures võib viljakas pealmine kiht kaduda umbes 60 aasta jooksul. Miks me mulla kadumisest rohkem ei tea?
Muld ei ole seksikas. Inimesed ei mõtle enamasti sellele, kuidas muld on seotud nii paljude teiste teemadega, nagu tervis, keskkond, turvalisus, kliima, vesi. Näiteks kasutab põllumajandus umbes 70% meie joogiveest – suure osa sellest kallame lihtsalt maa peale. Kui muld ei tööta nii nagu peaks, siis see vesi uhutakse läbi degradeerunud mulla ja see ei puhastu. Kõik pestitsiidid ja väetised, mida kasutatakse, jõuavad seda kiiremini põhjavette, mida vähem on mullas elustikku – seda osa, mis teeb mullast (viljaka) mulla. Funktsionaalselt elurikas muld suudab vett puhastada. Pestitsiidid põhjavees näitavad, et paljud mullad pole enam sellised. Vesi on see, mille üle ennustatakse lähitulevikus konflikte – rumal oleks neid probleeme veelgi süvendada mulda aina edasi hävitades. Ent see on see, mis praegu toimub.
Funktsionaalselt elurikas muld suudab vett puhastada. Pestitsiidid põhjavees näitavad, et paljud mullad pole enam sellised.
Mulda on nimetatud ka "planeedi nahaks", sest see kaitseb ja toidab meie elusüsteeme. Kuidas see eluliselt oluline kiht kaob?
Eesti keel on ürgne – see tunneb ainult ühte mulda ja sõna “muld” tähendab üldiselt sellist mulda, mis sisaldab elu ja milles kasvavad taimed. Needsamad taimed on organismid, mis aitavad mulla loomisele kaasa. Ilma taimedeta ei olekski mulda, sest taimed fotosünteesivad ning jagavad fotosünteesi ülejääke – suhkruid – mullaelustikule, kes omakorda varustab taimi vajalike toitainetega. Süsinik on siin võtmesõna – kui pole piisavalt süsivesikuid (taimed teevad CO2-st suhkruid ehk süsivesikuid ja hapnikku), siis pole mullaelustikul piisavalt toitu ja ta sureb.
Inimesed aitavad sellele kaasa mitmel moel. Esiteks me eemaldame mullast liiga palju süsinikku – saagikoristusega koristatakse põllult ka kõik keemilised elemendid, millest saak koosneb – kas loomasöödaks või lihtsalt põletamiseks (mujal maailmas), et see ei segaks järgmist külvi. Eestis peenestavad põllumehed enamasti tekkiva põhu, mis jääb multšina maapinnale. Kui mullas pole piisavalt elustikku, on see mass pisut probleemiks, kuna kipub otsekülvi rakendades masinatele jalgu jääma. On olemas pritsitavad ained, mis hoogustavad põhku lagundavaid organisme. Kokku viitab see taaskord mullaelustiku probleemidele. Ka metsamuldadel võib esineda selline probleem, sest praegu põletatakse kateldes ära suur hulk oksamassi, mida varem metsast raie käigus ei eemaldatud. Ma ei tea, kas keegi on seda teemat piisavalt uurinud.
Teiseks me teeme maa mustaks – kündmine hävitab mulla struktuuri ja jätab mulla ilmastiku ees kaitseta. Looduse jaoks on must muld nagu lahtine haav – see tuleb kinni kasvatada! Inimese oskused ja jõud musta mulla saavutamiseks on aina kasvanud ning loodus peab leppima meie otsustega. Sügisene kündmine jätab mulla erodeerivate jõudude kätte – tuul, vihm ja lumi – kõik need uhuvad meie muldasid ojakestesse, jõgedesse ja lõpuks Läänemerre. Läänemeres on toitainetest niigi juba üleküllus ehk siis probleem süveneb. Katmata muld tähendab, et seal pole taimi ja nende juuri. Taimede juured aga aitavad mullastruktuuri loomisele kaasa. Häirimata mullas saavad kasvada mullaseened, kes osalevad muuhulgas ka “mullaliimi” ehk glomaliini tootmises, mida peetakse mullaviljakuse tõeliseks ehitajaks. Glomaliin moodustab mullasüsinikust suure osa ning aitab moodustada mullasõmeraid.
Kündmine hävitab mulla struktuuri ja jätab mulla ilmastiku ees kaitseta. Looduse jaoks on must muld nagu lahtine haav – see tuleb kinni kasvatada!
Kolmandaks me kanname põldudele mineraalväetisi ja pestitsiide. Väetiste näol on tegemist sooladega, mis mullaelustikule mõjuvad umbes nagu söögisool tigudele. Pestitsiidid, mis on mõeldud erinevate patogeenide tõrjumiseks, hävitavad samal määral ka kasulikku mullaelustikku – nad ei ole selektiivsed nagu seda pole ka antibiootikumid. Kui midagi on elu vastu, siis see ongi elu vastu, päriselt.
Pestitsiidid, mis on mõeldud erinevate patogeenide tõrjumiseks, hävitavad samal määral ka kasulikku mullaelustikku – nad ei ole selektiivsed nagu seda pole ka antibiootikumid.
Kui seniste tulemuste järgi on mullaseente elurikkus kõige suurem küntud põldudel ja samas me teame, et kündmine mõjub mullaelustikku kahjustavalt, siis võib ainult mõelda, milline oleks elurikkus põldudel, mida ei künta ja mille elustikku ei hävitata väetamise ja taimekaitsega. Selliseid tootmispõldusid Eestis peaaegu ei leidugi, sest mahepõllumehed künnavad ja ei teosta otsekülvi ning tavapõllumehed liiguvad pigem otsekülvi ja suurema pritsimise suunas. Meil on vaja hakata juurutama täiesti uusi teadmisi ja praktikaid, kui tahame, et meie lapsed ja lapselapsed ka midagi mullas kasvanut süüa saaksid!
Meil on vaja hakata juurutama täiesti uusi teadmisi ja praktikaid, kui tahame, et meie lapsed ja lapselapsed ka midagi mullas kasvanut süüa saaksid!
Neljandaks me karjatame oma mullad üle – loomad saavad olla nii hävitavad kui loovad tegurid mulla osas. Üldine arusaam on, et ülekarjatamine on viinud paljud piirkonnad kõrbestumiseni. Lihtne järeldus oleks, et loomad tuleb muldadelt eemaldada (mida on Eestis suuresti ka tehtud), ja nii arvas ka Allan Savory (1935. aastal sündinud ökoloog ja holistilise maaharimise eestkõneleja – toim), kui ta osales 40 000 elevandi hävitamises, kes justkui aitasid Aafrikas kaasa kõrbestumisele. Hiljem sai ta aru, et on eksinud. Just liikuvad loomakarjad on põhjuseks, miks savannid toimivad. Loogika seisneb selles, et looduses liiguvad suured loomakarjad pidevalt ringi – neid jahitakse kiskjate poolt ja neil on oma rändetsükkel. Nad söövad ühe ala puhtaks ja naasevad sellele alles siis, kui seal on kasvanud uus taimestik. Tavapärane karjatamine on aga selline, et loomade poolt tallutav ja söödav taimestik ei suuda taastuda ning muld erodeerub vaikselt minema. Kui inimene hakkab jäljendama looduses toimuvat, siis karjatab ta teistmoodi – suur hulk loomi lühikest aega väikesel alal. Loomad on sellisel juhul pidevas ringluses erinevate karjamaade peal.
/nginx/o/2025/05/26/16870208t1h1c34.jpg)
Selleks, et teadvustada erinevust elurikka ja eluvaese mulla vahel, on vaja omakeelset sõna, mis tähistab vähenenud ja peaaegu olematu mullaviljakuse ja mullaelustikuga mulda. Inglise keeles on selleks sõnaks dirt. Ühes arutelus jõudsime sõnani “uld”, kust on
ära jäetud “m”, et viidata mullaelustiku puudumisele. Põhiosas on uld ja muld samad, kuid funktsionaalselt väga erinevad. Ullast saab mulla, kui toetada ja võimaldada mullaelustiku kõigil vajalikel rühmadel taas mullas olemas olla ja toimida.
/nginx/o/2025/05/20/16857513t1h1312.jpg)
Marian Nummert (39) on permakultuuri disainer ja koolitaja.
Ökoloogiat, õigusteadust ja permakultuuri disaini õppinud Marian on permakultuuriga seotud teemadel koolitusi teinud alates 2015. aastast, kuigi esimese tutvuse permakultuuriga tegi ta juba seitse-kaheksa aastat varem Mehhikos ja Kanadas reisides. Hiljem on ta permakultuuri õppinud Inglismaal ja Rootsis. Tema koolitusteemade valikusse kuuluvad näiteks edasihoidlik eluviis, sissejuhatus permakultuuri, toidusalu loomine, mullaelustik, linnaaiandus, permakultuuri peenrad jne. 2024. aasta oktoobris valiti ta Järvamaa aasta koolitajaks.
Alates 2024. aasta kevadest annab Marian oma panuse ka kodutalu maadele ja põllumajandustootmisele (u 1000 ha).
Ütlus, et tsivilisatsioon elab ja sureb koos oma mullaga, peegeldab seda, kui oluline on mullaviljakus toidu tootmisele. Mis tegelikult juhtub, kui mullaviljakus väheneb ja kaob?
Kui poleks mullaelustikku, kõiki neid lagundajaid, siis võib ainult ette kujutada, kui suured mäed orgaanikat me ümber vedeleks. Kui poleks neid lagundajaid ja taimede toitjaid, siis ei kasvaks ka taimed ja siis ei kasvaks enam ka muld, sest taimed toidavad mullaelustikku. Inimestele tähendab vähenenud mullaviljakus seda, et sama pindala peal ei saa kasvatada enam sama palju toitu. Tuleb viimsedki metsad maha võtta… ja siis ootab meid ikkagi ees kõrbestumine, sest metsad kutsuvad ligi vihma. Võib-olla meil siin külmas ja niiskes kliimas on natuke parem seis kui maailma soojadel ja juba praegugi kuivadel aladel. Aga ega meil ei lähe siis ka hästi, kui kõik siia tormavad viimsetki mullakübet ja toitu otsima. Ikka oleme me ühes paadis. Keegi ei tea, mis juhtub, kui planeedi tasakaal suurel skaalal paigast nihkub.
Teine teema on vesi – kui muld ei filtreeri enam vett, siis oleme hädas. Muudkui kallad aga reovett maa peale – tänapäevased septikud ja isegi biopuhastid ju loodavad sellele –, aga puhast vett enam kusagilt juurde tulemas ei ole. Mullaelustik on see, kes aitab meid rohkem kui me arvatagi oskame.
Teie jutu põhjal tundub, et olukord on päris hull ja me ei taipa olukorra tõsidust. Mida teha, et meid ei ootaks ees kaos ja häving, mille suunas me seniselt jätkates liigume?
Loodus on alati valmis taastuma, kui inimene enam ei sega ja parimal juhul toetab taastumist. Meil on ainult üks tee, mida valida – koostöö loodusega, partnerlus mullamikroobide, seente ja kõigi teiste mullaelanikega. See tee tuleb valida igal tasandil – globaalsete organisatsioonide, Euroopa Liidu, avaliku võimu ja seadusandluse, ülikoolide, toidukasvatajate ja aiapidajate tasandil. Põllumees pole süüdi – see on meie kollektiivne vastutus ja eelkõige peaks tarkust olema ja tegutsemine aset leidma ühiskonna ülemistes kihtides, sest seal peaksid ju olema meie kõige haritumad.
Põllumees pole süüdi – see on meie kollektiivne vastutus ja eelkõige peaks tarkust olema ja tegutsemine aset leidma ühiskonna ülemistes kihtides, sest seal peaksid ju olema meie kõige haritumad.
Põllumees on enamasti konservatiiv, sest ta peab pidevalt tegutsema vastavalt aastaajale ja ka esiisade tarkusele ning levinud praktikale, sest kui ta pidevalt kõiges kahtleks, jääks kevadkülv tegemata ja saak saamata. Me tahame ju igal hetkel saada poest jahu ja kartulit. Põllumees peab oma otsuseid tegema tulevikku vaadates, sest ostetud tehnika määrab ära, kas ta saab läbi viia otsekülvi või peab enne maad kündma. Soetatud tehnika kestab vähemalt viis aastat.
Ülikoolide ja ministeeriumite poolt peavad tulema suunised, mis aitavad põllumehel teha häid valikuid. Samas on reaalsus tihti selline, et just maaga reaalselt kokkupuutuvate inimeste hulgas on entusiaste, kes näevad probleemide tekkimist ning kes ei suuda käed rüpes passida. Näiteks permakultuuri liikumine puudutab globaalselt juba miljoneid inimesi, kes kõik mõtlevad, et on aeg muutusteks ning tegutsevad pidevalt mullaviljakuse kasvatamise ideed enda südameis kandes. Igaüks, kes planeedil toimetab, saab teha paremaid valikuid, kui tal on jaksu ja oskused.
Praegune kapitalistlik ühiskond soosib neid, kel on rohkem raha ja suunab inimesi tegema eelkõige majanduslikke valikuid. Raha ja mõjuvõim käivad käsikäes. Nõnda on Brüsselis suured keemiafirmad end lobitöö tegemiseks sisse seadnud otse võimukandjate lähedal. Päris huvitav on lugeda Bayeri koduleheküljel keskkonnahoiust ja elurikkusele mõtlemisest, kui samal ajal on selle ja teiste sarnaste ettevõtete (Syngenta, BASF, Dow ja lugematu hulk teisi) toodang globaalselt kindlasti üks suur mullaelustiku hävitaja, ning nende ettevõtte rahadega levitatav info kumiseb põllumeeste kõrvus ja suunab põllumajanduspraktikaid.
Kui Euroopas on veel mingisugune kontroll selle üle, millist keemiat põldudele võib visata, siis arengumaadesse suunatakse kogu see mürgikokteil, mis meie seadusandlikest filtritest enam läbi ei lähe. Selle tulemusel hävitatakse kohalikke seemneid ja traditsioonilisi
/nginx/o/2025/05/30/16878409t1hb4ee.jpg)
eluviise, inimõigustest rääkimata. Raha jookseb kokku meie “kõrgelt arenenud” riikide ettevõtete ladvikusse ilma igasuguse sisulise eetikata. Selle kõrval on väga silmakirjalikud ELi püüdlused puhta energia, toidu ja keskkonna poole. Lihtne näide: aasta lõpus tuleb kehastuda detektiiviks, et leida piparkoogid, mis ei sisaldaks palmiõli, mille tootmine hävitab orangutanide ja paljude teiste maailma harulduste elupaiku, muudab vihmametsad monokultuuriväljadeks. Paistab, et inimkonna jaoks on kõige suurem väljakutse hoida teemat nii poliitiliselt kui sisuliselt edasiviival ja hoolival kursil. Lihtsalt öeldes – kuidas teha nii, et teod ja mõtted oleksid joondunud ja töötaks ühise eesmärgi suunas. Senikaua jääb küsimus: kas sellised vasturääkivused ongi tõejärgse maailma üks tunnuseid või hoopis üks kõige raskemini järgitav elutõde – ole aus?
Paistab, et inimkonna jaoks on kõige suurem väljakutse hoida teemat nii poliitiliselt kui sisuliselt edasiviival ja hoolival kursil.
Hea küll. Oletame, et kõik saavad muutuse vajadusest aru, kuid kohe tekib küsimus, mida nüüd selle teadmisega peale hakata?
Vaja on lõpetada kündmine ja mitte asendada seda pestitsiididega. Taimede toitumine on vaja kooskõlla seada mullaelustikuga. Tegelikult on nii, et tasakaalus mullaelustik toidab taimi paremini kui kunstväetised. Pealegi, kunstväetisi ei jagu meil igaveseks, fosfori varud hakkavad juba ammenduma ja seetõttu on muutunud aktuaalseks ka meie maavarade kaevandamine.
Tegelikult on nii, et tasakaalus mullaelustik toidab taimi paremini kui kunstväetised.
Üleliigne karjatamine (või loomade lautadesse aheldamine) tuleb lõpetada ja lubada loomad meile appi mullaelustikku taastama. Inimeste toodetud väetis (jah, see, mida me WC-potist minema uhume!) tulebki kasutusele võtta väetisena, mitte sellega joogivett reostada. Siis saab kohe selgeks ka see, et inimene ei tohi oma keha mürgitada, sest muidu on need mürgid kiirelt ka toidulaual.
Pikemas perspektiivis tuleb sordiaretusel keskenduda mitte enam kvantiteedile, vaid hoopis toidu kvaliteedile ja taimede omadustele, mis aitavad mullaelustikuga paremat koostööd teha. Teadlaste ja põllumeeste pingutused peaksid olema samasuunalised. Õnneks on häid näiteid juba olemas. Meie peretalu teeb näiteks koostööd mullaökoloog Tanel Vahteriga Tartu Ülikoolist, et selgitada välja mullas elutsevate seente olukord põllumaadel. Projekti Loodusrikas Eesti raames rajame põldude servadesse ja sisse mitmekesiseid rohumaaribasid, hekke ja puuridu, mis võimaldavad mullaelustikul edeneda ilma häiringuteta.
Pikemas perspektiivis tuleb sordiaretusel keskenduda mitte enam kvantiteedile, vaid hoopis toidu kvaliteedile ja taimede omadustele, mis aitavad mullaelustikuga paremat koostööd teha.
Toidu hinnasüsteem ja -poliitika peab hakkama arvesse võtma seda, mis maksab keskkonna ja tervise kahjustamine – loodusega mittearvestava tootmise tulemusel saadud toit ei tohi olla kõige odavam ja kättesaadavam! See on poliitikakujundajate pärusmaa! Toetussüsteemid ja muu taoline määrab palju. Eesti põllumehed sõltuvad toetustest väga palju rohkem kui Euroopas üldiselt – meie 72%, liidu keskmine 33%. Näiteks Eestis ei registreerita praegu juurde enam mahemaad, mis saaks mahetoetusi. Samas ei tähenda mahetootmine alati (mulla)elustiku hoidmist ja kasvatamist. Arenguruumi jagub! Teadmised mulla kohta pole praegu isegi mitte piisavad, et osata mullaelustikuga maakasutuse ja toidu tootmise kontekstis üldse piisavalt arvestada. Veel kummastavam on mõelda, et inimesed kulutavad miljardeid selleks, et uurida, mis toimub Marsil ja kuidas sinna saada ja kas seal on mulda, samal ajal kui me hävitame oma planeedil just seda kõige kallimat loodusvara. Mu põllumehest vend kommenteeris siinkohal, et mahe otsekülv on vist vähemalt sama keeruline kui Marsile lendamine.
Samas räägitakse ju, et nö tavapõllundust võimaldavad kestlikumaks muuta ka tehnoloogia oskuslikum kasutamine ja nutilahendused.
Tundub, et sellest hakkavad inimesed juba aru saama, et rohkem tehnoloogiat ei tee tegelikult midagi lihtsamaks või kestlikumaks. AI võib pakkuda lahendusi, aga tuleb arvestada ka nende hinnaga – kas vahetame oma looduse terviklikkuse tuulikute, päiksepaneelide, liinide, torude ja jäätmeladustuse vastu? Kusagil on ilmselt tasakaalukoht, kuid enne kui kõike veel keerulisemaks teha, võiks küsida, kuidas seda hoopis lihtsamaks teha? Loodus on selles mõttes huvitav õpetaja – looduse põimsus on nii kõrge, et me vaevalt saame sellest aru. Samas tunneb igaüks puu all istudes ja metsas uidates, kuidas elu muutub lihtsamaks, mured väiksemaks ja olemine kergemaks. Kusagil seal on kõik vastused meie küsimustele – paradoksaalsuse taipamises. Nagu Bill Mollison on öelnud: “Kuigi maailma probleemid on aina komplekssemad, on lahendused jätkuvalt piinlikult lihtsad.”
Tundub, et sellest hakkavad inimesed juba aru saama, et rohkem tehnoloogiat ei tee tegelikult midagi lihtsamaks või kestlikumaks.
Viitate permakultuuri ühele rajajale Bill Mollisonile. Ta on ka öelnud, et kogu looduses ongi parimad lahendused tihtipeale kõige lihtsamad, kuid just nende lihtsus teeb nad raskesti märgatavaks. Tema sõnul on permakultuuri ülesanne aidata meil neid lihtsaid lahendusi üles leida ja integreerida igapäevaellu viisil, mis parandab elu kvaliteeti nii inimestel kui ka ökosüsteemidel. Mis peaks ühiskonnas muutuma, et jõuda nende lahenduste parema märkamise ja rakendamiseni, et saavutada tasakaal tehnoloogia kasutamise ja looduslähedase elamise vahel?
Saan jagada vaid seda, kuidas ma ise lahendusi olen märkama hakanud – vaatlemise ja suhestumise kaudu. See on ammu tuntud loodusteaduslik uurimisviis. Loodus on terviklik, seetõttu tuleb teda ka terviklikult tajuda. Mida tähelepanelikum ja avatum iseeneses olla, seda rohkem looduse mustrid end sulle avavad. Loodus näitab välja, mis on toimunud vaadeldavas paigas enne ja kuhu suunduvad praegused muudatused. Mullale tehtud kahju väljendub selgelt taimede kasvamises, maastikul vee leidumises ja selle puhtuses. Kui õpin mingit maapaika tundma, siis saab see kuidagi minu enese tajuvälja osaks ja ma hakkan
/nginx/o/2025/05/30/16878401t1h410f.jpg)
aduma, mis seal toimub ja kuidas minu tegevus saab seda nii negatiivselt kui positiivselt mõjutada. Kui looduse toimimise baasmustrid on end avaldanud, saab neid üle kanda suurematele süsteemidele, sest tegemist on justkui fraktalitega – samad põhimõtted ja mustrid on seal sees nii lähemalt kui kaugemalt vaadates.
Kui realistlik on Teie arvates üleminek taastava põllumajanduse praktikate rakendamisele arvestatavas osas tänasest toidukasvatusest ja kuhu võiksime sellega jõuda Eestis lähitulevikus?
Ma ei pea realistlikuks, et me saame loodusseadustega planeedil toimida loodusseadusi mitte arvestavalt eriti kaua, seega ei näe ma mingisugusel teisel põllumajandusel kuigi pikka tulevikku. Taastava põllumajanduse aluseks on looduse loogika tundma õppimine, seda juhivad põhimõtted, mitte reeglid. See tähendab, et igaühel tuleb oma olukorras leida sobiv lahendus, kasutada olemasolevaid ressursse nutikalt, pidevalt kohaneda ja areneda vastavalt muutuvatele oludele. Just nii, nagu loodus toimetab.
Kuna inimese tervis on otseses seoses looduse ja mulla tervisega, on inimesed sõltuvad sellest, kuidas loodusel ja mullal läheb. Maaharimine ja põllumajandus puutuvad küll kõige otsesemalt kokku mulla, maa ja loodusega, aga kaudselt on loodus kõikide majandusharude sisendiks. Mida paremini me aru saame looduse loogikast ja suudame sellega oma valikutes arvestada, seda kauem on meil võimalik siin elada tervet ja täisväärtuslikku elu. Permakultuur tegeleb probleemides lahenduste nägemisega ning pakub selleks süsteemseid disainimise viise, et teha nii teadlikke valikuid, kui me hetkel suudame. Loodusega koostööl pole ülemist piiri, piiriks on vaid ettekujutusvõime.
Kuna inimese tervis on otseses seoses looduse ja mulla tervisega, on inimesed sõltuvad sellest, kuidas loodusel ja mullal läheb.
Võib-olla ei pea me ühel hetkel loodusest lähtuvat disainmõtlemist nimetama enam permakultuuriks, sest tegemist on millegagi, mis on meie jaoks taas loomulikuks muutunud. Eestlased on varasemalt nimetanud seda “talupojatarkuseks” või millekski sarnaseks. Praegu on lihtsalt neid talupoegi vähe järele jäänud ning ühiskonna probleemid on kasvanud ja laienenud.
Looduse loogika ei muutu sellest, kas me inimestena oleme sellest aru saanud ja seda rakendanud või mitte. Seega on küsimus pigem selles, kas me suudame enda ja looduse reaalsuse omavahel kooskõlla viia. Niikaua kui meie valikute ja tegemiste tulemus on eluslooduse degradeerimine, toimetame enda välja mõeldud virtuaalreaalsuses, mis ei harmoneeru olemasolevaga. Kumb juhtub varem – kas loodusega kooskõlas inimkultuur või looduse hävitamine –, selles on peamine küsimus. Igaüks saab vähemalt eneses teha valiku ja siis jälgida suurt mängu.
Looduse loogika ei muutu sellest, kas me inimestena oleme sellest aru saanud ja seda rakendanud või mitte.
Kuidas on permakultuuri praktiseerimine ja populariseerimine mõjutanud Teie elu, on see olnud elumuutev?
Võin küll tunnistada, et see on minu jaoks olnud elumuutev. Mäletan selgelt esimest kohtumist toidusaluga Vancouveri saarel, Kanadas. Seljakotirändurina oli see paik, kus võisin peatuda, suu marju täis toppida, õppida tundma kohalikke taimi ning kohtuda inimestega, kes hoolivad loodusest. Kui sain teada, et selline toidusalu on rajatud permakultuurist lähtuvalt, asusin uurimisretkele. Punktid hakkasid ühenduma ja teevad seda siiamaani. Kuus aastat hiljem kõnelesin Tartu Loodusmaja saalis sajale inimesele permakultuurist ja sealt edasi on kõik hargnenud isevooluliselt. Olen jaganud oma põnevust ja tundub, et see on nakatanud ka teisi. Rada on end mulle samm-sammult ilmutanud ja ma olen järgi astunud.
Kas jagaksite lugejatega hetki või kogemusi oma permakultuuri teekonnalt, mis on olnud kõige õpetlikumad või inspireerivamad, ja kuidas need kogemused on mõjutanud Teie mõtlemist?
Ükskord kui kõnelesin toidusalust, küsiti minu käest, mis võiks olla kõige väiksem, kuid kõige suurema mõjuga muudatus (permakultuuri põhimõte). Vastus kerkis esile kiiresti, sest olin oma maakohas omajagu katsetusi ja vaatlusringe teinud: põllule asetatud tokk. Monokultuursel üheaastaste taimedega maastikul (loe: põllul) pole lindudel kusagil istuda. Kui sinna ilmub tokk, siis saavad linnud seal peatuda. Istumise ja lendu tõusmisega on lindudel tihti seotud ka väljaheidete pillamine ja neis väljaheidetes on tihti sees taimede seemneid. Nõnda olen tokkide ümbrusest leidnud kasvamas vaarikaid, metsmaasikaid, kirsse, pajusid ja paljusid muid taimi. Selles samas teos peitub ka teine põhimõte: kui astud ühe sammu looduse poole, astub loodus sulle kümme sammu vastu. Ja ka kolmas: alusta väikselt, aga alusta. Antud loengu kontekstis jäi mu vastus ka paljudele kuulajatele meelde ning hetkel katsetame seda ideed ka meie peretalu põldudel koos Tartu Ülikooli teadlastega projekti Loodusrikas Eesti raames.
Kui astud ühe sammu looduse poole, astub loodus sulle kümme sammu vastu.
Sellised sisemised avastused, punktide ühendamised, põhimõtete reaalse eluga sidumised on kõige kosutavamad. Just sellepärast inspireerib permakultuur mind aina ja aina edasi – on mida märgata, taibata ja enda arusaamisi avardada. Nendest taipamistest saavad omakorda sündida teod, mis kõlavad loodusega kokku.
Milliseid praktilisi nõuandeid annaksite neile, kes soovivad omal käel permakultuuriga katsetada, kasvõi koduses aianurgas?
Esimene soovitus on oma aeda vaadelda – õppida tundma neid, kes su aias elavad; märgata loodusjõudude tööd ja selgitada välja, millist suhet sa loodusega soovid? Kas soovid kasvatada endale toitu või hoopis luua oaas, kus taastuda sagimisest ja infoküllusest? Miks mitte ka mõlemat? Eesmärk pühendab abinõu. Mõtle läbi oma eesmärgid ja tee tegusid, mis lähevad eesmärkidega kokku.
Permakultuur soovitab talitada nii nagu loodus – hoida muld pidevalt kaetud, kasvatada mitmekesisust ja õppida oma kogemustest. Permakultuur ei ole üks retsept, mida rakendada igas olukorras – permakultuur on oskus kala püüda. Oskused tekivad, kui hakkad katsetama ja leidliku pilguga oma aias ringi vaatama. Milliseid ressursse seal leidub? Võib-olla võid lehed prügikotti toppimise asemel mullaks lasta muutuda ning okstest omale risuaia ehitada. Igas aias võiks olla üks “tsoon 5”, kus loodus toimetab minimaalse inimsekkumisega. Mary Reynolds’ist (Iiri aednik ja maastikukujundaja – toim) inspireerituna võid isegi pool oma aiast jätta loodusele – valides sellega teha “lahke taastav tegu” (ingl acts of restorative kindness).
Millised on Teie kogemusel olnud kõige märkimisväärsemad tulemused sellistel loodusele jäetud aladel ja kuidas need on aidanud mõista permakultuuri põhimõtete laiemat mõju? Tooge palun mõni näide.
Loodusele jätmist on võimalik vaadelda mitmel viisil. Kui jätta koduaiamuru niitmata, leiab sealt peagi uusi taimi, kellega tuttavaks saada ja mõningaid neist taldrikule, tassi või vaasi panna. Kui niiduala aastateks niitmata ja karjatamata jätta, siis hakkab niidulik mitmekesisus kaduma ja võimust võtavad pikaealised kõrrelised ja mõned teised püsikud – senine mitmekesisus väheneb. Mõne aja pärast hakkavad ilmuma esimesed põõsad ja puud ning aastakümnete ja -sadade jooksul tekib mets ja põllumullast saab metsamuld. See on looduslik kooslusejärgnevus ehk suktsessioon nii maa peal kui maa all. Inimese eluiga aga pole nii pikk ja mitmekesisust leidub erinevates kooslustes, mitte ainult ürgmetsas – Eestis hoiame me elurikkaid puisniite kõrvuti liigirikaste põlismetsade ja vanade rabamaastikega.
Alates 2022. aastast on Teie koduks Türi. Milliseid võimalusi pakub aedlinn loodusega kooskõlas elamiseks?
Türil on praegu täpselt paras paik elamiseks – lapsed saavad iseseisvalt liikuda kooli ja oma huvialaringide vahet; kodutänava lõpus algab mets, kust saab korjata mustikaid ja murakaid ning kogeda metsavaikust suvel ja talvel. Türi (aiahuviliste) kogukond on mitmekesine ja tunnen, et olen leidnud üles oma inimesed, kellega koos avastada uusi servaalasid ning avardada võimalikkuse piire. Türi asub Eesti keskel – ükski Eesti paik ei tundu liiga kaugel ja kui loovalt läheneda, oleme Pärnu jõe abil ka mere ääres.
Türi on kevadpealinn – see aitab mäletada tärkamise jõudu, tungelda lillelaadalises kevadmelus, leida põhjendusi kooli toidusalu kasvatamiseks ja kogukonnamaja aia edendamiseks.
Türi on kevadpealinn – see aitab mäletada tärkamise jõudu, tungelda lillelaadalises kevadmelus, leida põhjendusi kooli toidusalu kasvatamiseks ja kogukonnamaja aia edendamiseks.
Milliseid koostööprojekte või algatusi olete näinud või ette kujutanud, mis võimaldaksid veelgi tugevdada looduse ja kogukonna sidet aedlinnas?
Minu kogemuste järgi on kõige tähtsamad inimsuhted. Ideid ja ettekujutusi võib igasuguseid olla, aga elama hakkavad need, kus inimestel tekib tunne, et see kõnetab neid ja nad tahavad sellest osa saada ja olla. Toimivasse kogukonda ei saa sisse tormata ja kuulutada, mis on “õige” ja et kõik peaksid sellest kohe samamoodi aru saama. Pigem tuleb kõigepealt kuulata, oma asjadega tegeleda ja siis, kui kutsutakse, siis kuulutada. Vähemalt nii on minu elu mulle õpetanud.
Toimivasse kogukonda ei saa sisse tormata ja kuulutada, mis on “õige” ja et kõik peaksid sellest kohe samamoodi aru saama.
Türil on olemas kogukonnaselts, -maja ja -aed “KONN”, mille osaks olen nüüd saanud, ja tajun seal mulisemas palju võimalusi, mis konnakudust ühel päeval konnadeks saavad. Loodan ka, et Türi Põhikooli toidusalu saab nii hariduslikuks kui kogukondlikuks edasihoidlikkuse kogunemispaigaks. Ideede tegudeks kasvamine võtab aega – nagu seemnest täisjõus puuks kasvamine. Võib-olla näevad päris vilju ja võrade hiilgust alles järgmised põlved. Meil Türil on eelkäijate jälgi, mille üle uhke olla ja milledest toetust ja inspiratsiooni leida.
Loodus ja kogukond – igaühes elavad need seosed omamoodi. Mõni leiab looduse üksinda metsas hulkudes, teine sõpradega teetassi taga arutades ja kolmas oma aias taimedega toimetades. Kogukonnaga on samamoodi – mõne jaoks on see toetav seljatagune, teise jaoks talgutel käimine, kolmandale saunaskäigud ja neljandale supiõhtu kogukonnamajas. Ühendusi ei saa peale suruda, aga saab märgata ja jõustada nende edenemist ja kasvamist. Loodan, et meil jagub rahumeelsust ja sõbralikkust oma erinevuste ja mitmekesisuste märkamiseks ja lubamiseks. Küllap siis juhtuvad siin täpselt vajalikud teod, et ühel päeval võib omakeskis öelda seda, mis on mitmelt poolt juba küsimusena kõlanud – Türi on Eesti permakultuuri pealinn. Tasakaalustuseks arvan, et tiitlitel pole tähtsust, kui sisu ei ole; seega enne teod ja siis sõnad.
Ja viimane küsimus: kas meil on veel lootust?
Hoolimata kõigest, mis paistab lootusetu, tundub mulle oluline tegeleda igapäevase enda tuju eest hoolitsemisega, mille hulka kuulub ka lootuse hoidmine. Depressioon on halvav, samas olukorra teadvustamine ja probleemides lahendusi otsiv suhtumine paneb liikuma. Nii kaua kui praeguses reaalsuses on loodus olemas ja toimimas, on meil käepärast maailma parim varasalv ja õpetaja. Kasvab see, mida kasvatada – kui pöörata oma teadvus ja tegutsemiste siht näiteks mulla kasvatamisele ja koostööle eluslooduse ja elurikkusega, siis on paljugi jätkuvalt võimalik!
Mariani lugemissoovitused:
Looby Macnamara, “Cultural Emergence. A Toolkit for Transforming Ourselves & The World” (2021)
Christopher Alexander, Sara Ishikawa, Murray Silverstein, Max Jacobson, Ingrid Fiksdahl-King , Shlomo Angel “A Pattern Language” (1977)
David R. Montgomery, Anne Bikle “What your food ate” (2022)
/nginx/o/2025/05/30/16878405t1h4088.jpg)