TRINOKKEL ⟩ ARVUSTUS: Süsteemimõtlemise aabits – kõik maailmad pesitsevad mudelites

Foto: Erakogu / repro / Andre Taal

Keskkonnaanalüütik Jaak Rand tutvustab laialt tunnustatud keskkonnateadlase ja süsteemimõtlemise teerajaja Donella Meadowsi äsja eesti keelde jõudnud teost „Süsteemimõtlemise alused“.

Donella Meadows. Süsteemimõtlemise alused. Tõlkinud Martin Altraja, toimetanud Aivar Õepa. Aegraja kirjastus, 2025, 264 lk.

Donella “Dana” Meadowsi “Süsteemimõtlemise alused” (‘Thinking in Systems’) on suhteliselt kergesti loetav, keeleliselt ligipääsetav ja teema mõttes väga aktuaalne teos, mis väärib igati oma kohta baasteadmisi andvate õpikute riiulil.

Püüan järgnevalt põgusalt kaasa laulda, kuidas Meadowsi süsteemimõtlemise õpik võiks lugejat kõnetada.

See raamat on õpik süsteemi kui terviku olemusest.

See raamat on õpik süsteemi kui terviku olemusest. Autor visandab lugejale süsteemi struktuuri läbi elementide loetelu, liigituse ja funktsioonide. Ta piiritleb kesksed mõisted ja esitab süsteemimudelid. Süsteemi võib tinglikult modelleerida läbi meie igapäevase tegevuse või majapidamises esineva. Näiteks on vann, kraan, kork ja vesi üks süsteemi mudel. Või pank, konto, kulutused ja raha. Maja, selle termostaat ja temperatuur. Põimsemaks (“põimsus” on EKI tunnustatud sünonüüm sõnale “komplekssus” – toim) muutuvad mudelid näiteks majanduses. Autode tootmise ja kalapüügi majanduse mehhanismidest tehakse õpikus juba kriitilisem visand. Selgitatakse, kuidas neis süsteemides on komplekssed ahelad ja miks funktsioonide lihtsustamine või üldistamine toovad kaasa ka suurema ohu süsteemile. Süsteemid on loomult abstraktsed. Nagu autori maksiim märgib: Süsteemi struktuur on süsteemi käitumise allikas. Süsteemi käitumine avaldub aja jooksul toimuvate sündmuste jadana.

Aeg programmeerib süsteemidesse dünaamika, see tähendab, et konstandina vaadeldav süsteemi osa on tänu ajas toimuvale võimalik muutuja. Nii toimivad ajaliselt reaalsetes süsteemides varud ja vood. Mistahes näite juurde võib luua mudeli valitud funktsiooni mõõtmiseks, olgu selleks ressursi hõivamine, ajaarvestus, kapital, keskkonnamõjud või midagi muud. Selgitatakse, kuidas on omavahel seotud voog, varu, tagasiside ja võnkumine. Mis on kiirendi, võimendi ja viivitus tasakaalu taotlusega tagasisidestatud süsteemides. Või kuidas käivitada tagasiside-ahel ja hoida tasakaalu. Kuidas mõjutab süsteemi seejuures dünaamika ja mis on kompleksfunktsioonide analüüs. Raamatu peatükid panevad järjest paika süsteemi tähtsamad reeglid. Lugejale näidatakse, kuidas paratamatult muutuvad süsteemide toimimise seisukohast aktuaalseks süsteemi analüüsid ja prognoosid. Lõpuks jääb alati ja paratamatult küsimus, et mis on üldse süsteemi eesmärk.

Lugejale näidatakse, kuidas paratamatult muutuvad süsteemide toimimise seisukohast aktuaalseks süsteemi analüüsid ja prognoosid. Lõpuks jääb alati ja paratamatult küsimus, et mis on üldse süsteemi eesmärk.

Mis üldse on süsteem?

Meadowsi määratluse järgi on süsteem omavahel ühendatud elementide kogum, mis ühiselt toimivad mingi eesmärgi saavutamiseks. Meie kohanemine algab süsteemidega läbikäimisest, neis osaledes saame teadlikumaks oma rollist süsteemis ja süsteemi kujunemisest. Kõik, mida me suudame ette kujutada, olgu siis kosmiliselt, globaalselt, ühiskondlikult, keskkonda meie ümber, sees ja peopesal, vahetus fookuses või metafüüsiliselt, kuulub süsteemimõtlemise aluste juurde. Ajend sekkuda, ennetada, põgeneda või lõpetada mistahes praktikaid on niisiis ühel hetkel universaalne ja paratamatu, olenemata sellest, kas ja kelle meeleolu või soovid meid parajasti juhivad. Selle kõik rullib Meadows lahti ja paigutab mõnusalt nagu piknikuteki, koos kõige selle juurde kuuluvaga.

Miks me ei suuda kontrollida neid inimesi või ressursse, mida me justkui suudame kontrollida ja mille jaoks me parajasti parandusi teeme?

Miks me süsteemidest aru saades – vähemasti oma arust – ikkagi toimime nõnda nagu ei saaks neist aru? Miks me ei suuda kontrollida neid inimesi või ressursse, mida me justkui suudame kontrollida ja mille jaoks me parajasti parandusi teeme?

Foto: Repro

"Süsteemimõtlemise alused" on sissejuhatus süsteemimõtlemisse, mis aitab mõista, kuidas komplekssed ehk põimsüsteemid toimivad.

Maailm koosneb omavahel seotud süsteemidest – olgu need ökoloogilised, majanduslikud või sotsiaalsed. Meadows rõhutab, et probleemide lahendamiseks või leevendamiseks ei piisa ainult üksikute osade parandamisest, vaid tuleb mõista tervikut ja süsteemide dünaamikat.

Süsteemide puhul on oluline mõista, et kõik süsteemid koosnevad komponentidest, mis on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist läbi tagasisideahelate – positiivne tagasiside võib süsteemi kasvu kiirendada, samas kui negatiivne tagasiside aitab hoida tasakaalu.

Samuti tuleb meeles pidada, et süsteemid ei reageeri alati lineaarselt, vaid võivad käituda ootamatult ja kompleksselt, mistõttu võivad väikesed muudatused õigetes kohtades tuua kaasa suuri muutusi süsteemi kui terviku toimimises.

Süsteemimõtlemine aitab paremini mõista ja leevendada globaalseid probleeme, nagu kliimamuutused, majanduskriisid ja sotsiaalne ebavõrdsus.

Raamat on hinnatud selle praktilise lähenemise ja lihtsate selgituste poolest, mis teeb põimsed süsteemid arusaadavaks ka neile, kes pole varem süsteemimõtlemisega kokku puutunud. Ilma süsteemimõtlemist valdama õppimata jääb maailmast terviklik pilt tabamatuks ning oma arusaamade piiride tunnetamine ebamääraseks. Süsteemne mõtlemine paneb teistmoodi vaatama nii probleemidele ja lahendustele kui seostele ja tagajärgedele; see ulatub kõikjale ja mõjutab kõike.

TRINOKKEL

Slinky ja doomino

Doominoefekti me kõik teame: kui langeb esimene klots doominoklotside reas, langeb kogu ahel selle järel. Siis mänguvedru. Meadows valis oma kursustel sageli mänguvedru (ingl slinky) üheks näiteks, mille peal demonstreeris süsteemi olemust. Ta kirjeldas üliõpilastele täpselt, mis toimub vedruga mängu käigus. Mõlemad, nii doomino kui vedru, on lihtsustatud süsteemimudelid. Mõlemal mänguasjal on erinev struktuur, kulg ja lahendus – lasta ritta seatud doominoklotsidel langeda või lasta vedrul tõmmata oma saba nina liikumise suunas. Kui aga oskame vaadata, siis näeme, et mõlemal mänguasjal on paratamatult kaasas seesama varjatud seisund, käitumine ja rida ühiseid omadusi, mis on sisse kirjutatud ka kõikidesse majanduslikesse, poliitilistesse, rahalistesse, füüsikalistesse või füsioloogilistesse protsessidesse.

Meadows õpetab süsteemimõtlemise kaudu vaatama, kuidas meil on maailmas toimetamiseks vaja maailma mõista. Kuidas me maailma tajume, kuidas selle läbipõimunud osade võrgustik end ilmutab või miks.

Meadows õpetab süsteemimõtlemise kaudu vaatama, kuidas meil on maailmas toimetamiseks vaja maailma mõista. Kuidas me maailma tajume, kuidas selle läbipõimunud osade võrgustik end ilmutab või miks. Isegi kui meie mingis süsteemis ei osale, aitab süsteemimõtlemine mõista, kuidas see süsteem meid kaudselt mõjutada võib. Nii õpime märkama tegureid, mis nähtamatult või momentaalselt võivad muuta tervet süsteemi. Väiksemad süsteemid alluvad suurematele, komplekssemad süsteemid on läbivad, süsteemide ahelad moodustavad supersüsteeme jne. Nõnda hakkame taipama, et nende juhtimine ei olegi alati juhtimise küsimus. Süsteemid elavad oma elu.

Nende juhtimine ei olegi alati juhtimise küsimus. Süsteemid elavad oma elu.

Me ei saa näha süsteeme endast lahusolevana. Meile mõistetamatud protsessid satuvad meid puudutavatesse ahelatesse pidevalt, sellest hoolimata me modelleerime süsteeme, kujundame ja arendame uusi, põimsemaid. Ühest küljest väga lihtne – inimestena on meil evolutsiooniliselt kujunenud tegevusmuster, kuidas me tule, kivide, söe ja saviga suudame mängida, kuidas luua mugavusi, turvatunnet jne. Teisest küljest on väga raske analüüsida, kuidas kõik need samad materjalid, mida evolutsiooniliselt oleme harjunud iseenesest mõistetavalt võtma, käituvad arvestatavast süsteemist väljaspool. Samas oleme hakanud taipama, kuidas teatud tingimustes töötavad materjalid, energia, suhted keskkonna ja teiste liikidega ning kuidas nad kokku kõlavad. Oleme üha intensiivsemalt hõlmatud protsessi, mis meie tootlikkust või stabiilsust pidevalt mõjutab ja kallutab. (Märkus – ka meie ise oleme materjal ja me oleme sel viisil oluliselt juba muutunud nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt!)

Meile mõistetamatud protsessid satuvad meid puudutavatesse ahelatesse pidevalt, sellest hoolimata me modelleerime süsteeme, kujundame ja arendame uusi, põimsemaid.

Meadowsi süsteemi ideaal oleks vastupidavus, moodsama sõnaga säilenõtkus (ingl resilience) süsteemi kõikide osade suhtes. Süsteemide produktiivsuse ja stabiilsuse kõrval on määrava tähtsusega just see. See kolmas, mis on tihti ununenud. Näiteks, hea tervis on selline süsteem, milles organism ei kurna oma osi ega reosta talle eluks vajalikke ressursse. Ometi näeme sageli, et ikka hakkab mingi osa süsteemis saama liigset pinget või üle ekspluateeritakse seda, et tõsta produktiivsust. Miks? Näiteks harjumused ja mugavused, sõltuvused ja asendused haaravad süsteemi ja rammestavad selle, panevad vastupanu kõikuma, nõrkema. Selle tulemusel süsteemid lagunevad või seiskuvad. Süsteemil aitavad teoreetiliselt paraneda tagasiside ja korrektsioon, kuid sellest ei piisa, et näha süsteemi tervikuna, nö välisest vaatepunktist, mis on süsteemist sõltumatu.

Süsteemide produktiivsuse ja stabiilsuse kõrval on määrava tähtsusega just see. See kolmas, mis on tihti ununenud.

Sel momendil, mil väljume süsteemist, avaneb meile uus horisont, uus võimalus süsteemi rakendada. Tekib küsimus, miks me püüdleme progressi suunas, miks me soovime rohkemat stabiilsema asemel, produktiivsust kestvuse asemel. Kuidas väljuda süsteemi lõksudest, mida me ei märka. Või kui märkamegi, siis miks ignoreerime? Meadows hoiatab, et ta tekst ei ole retsept, et süsteeme osavamalt manipuleerida. Sellistesse lõksudesse takerdumise põhjused tulevad meie hõivatusest ja põimitusest süsteemides elades.

Meadows hoiatab, et ta tekst ei ole retsept, et süsteeme osavamalt manipuleerida.

Põhjuslikud seosed ja valikuvõimalused panevad inimest – olgu tema ambitsioonid kuitahes ebamaised – paratamatult asjade keskel tunnistama, et süsteemide üks absoluutsemaid kriteeriume on kasvu piirid. Ja me testime neid piire juba ammu absoluutse riskiga! Üha sagedamini oleme tunnistajaks, kuidas ka vastupidavusel on alati piirid.

Süsteemide üks absoluutsemaid kriteeriume on kasvu piirid. Ja me testime neid piire juba ammu absoluutse riskiga!

Kuidas läheneda probleemidele, mida võibolla ei saagi vältida ega lahendada, kuid mille mõistmisest võib avaneda võimalus väljuda nende võimendamisest? Teen kõrvalepõike ja toon näite. Joseph Helleri romaanist “Catch-22” (e.k. 2020) pärineb samanimeline ingliskeelne kujund, mis kirjeldab olukorda, kus vastukäivad tingimused teevad lahenduse võimatuks. Helleri romaanis, mille tegevus toimub teise maailmasõja aegse pommituseskadrilli baasis, seisneb paradoks selles, et hullumeelseteks peetavad lendurid saavad taotleda lendamisest keeldumist ja seega vältida ohtlikel lahingmissioonidel lendamist. Lendurid, kes taotlevad endale lennukeeldu ohutuskaalutlustel ei ole aga tegelikult hullumeelsed, sest nad on just nimelt piisavalt mõistlikud, et oma olukorra ohtlikkust mõista. Heller kasutab seda paradoksi sõjaväebürokraatia süsteemse ringloogika näitena.

Dana Meadows, kes oma elukutse ja akadeemilise suuna poolest arendas koos grupi teadlastega Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis tehnilisi ja matemaatilisi süsteeme eesmärgiga pakkuda ühiskondadele rakenduslikke lahendusi, pidi ühtlasi möönma oma idealismi piire – efekti, mida tänaseks tuntakse juba laialdaselt ‘technofix’ mõiste all (pealiskaudne või lühiajaline tehnoloogiline lahendus sotsiaalsele probleemile, mida rakendatakse sümptomite leevendamiseks, mitte probleemi juurpõhjuse kõrvaldamiseks – toim). Isegi kui neis fakulteetides ei olnud sugugi võõrad kõikvõimalikud süsteemianalüüsid, tuli neil haridusprogrammis jätkuvalt anda lahendustele orienteeritud kursusi.

Lõks ja väljapääs – süsteemilt mahatulemine

Me oleme süsteemijuhtimise rajanud harjumusliku tõhustamise põhimõttele, see aga eeldab piiramatut ligipääsu energiale.

Me oleme süsteemijuhtimise rajanud harjumusliku tõhustamise põhimõttele, see aga eeldab piiramatut ligipääsu energiale.

Kuidas jõudsime nii süsteemse nihkumise mustrisse, et lasime süsteemil end alla neelata? Miks me selliseid süsteeme ikka veel parandada püüame? Meadows annab lihtsa hinnangu: “Mõned süsteemid on … perverssed”.

Oma uurimisgrupiga töötasid nad välja rea arhetüüpe, nagu nad neid nimetasid – need on spetsiifilised süsteemistruktuurid, mis tekitavad problemaatilisi käitumismustreid. Süsteemide ahelas, nagu selgitab Meadows, on ohustavatest lõksudest siiski võimalik hoiduda. Olgugi, et see teekond on keeruline ja head valemit ei ole, siis väärtuslikum osa süsteemimõtlemise alustes ongi nö süsteemilt mahatulemise loend, raamatu ülesehituse kõige omapärasem osa.

Miks me selliseid süsteeme ikka veel parandada püüame? Meadows annab lihtsa hinnangu: “Mõned süsteemid on … perverssed”.

Igasugune metafüüsiline sooritus mõelda-kastist-väljas tuleb meie soovist mõelda-kasti-terminites – ja siis seda parandada. Kolmanda osa 12 peatükki on nummerdatud kahanevalt ja viimane neist, peatükk nr 1, on paradigmade ületamine – see kutsub tantsule süsteemidega. Vaja on nihet, et näha süsteemi tervikuna! Selle muutuse või nihke sooritavad süsteemi modelleerijad, nagu Meadows ütleb, süsteemi mudeli loomisel, mis viib meid süsteemist välja ja sunnib meid seda tervikuna nägema.

Igasugune metafüüsiline sooritus mõelda-kastist-väljas tuleb meie soovist mõelda-kasti-terminites – ja siis seda parandada.

Ma võiks teatava resignatsiooniga kinnitada, et Meadowsi süsteemiõpik siseneb kolmanda osa lõpus kirjandusse… mis ei ole sugugi halb mõte, et värskendada ka inseneride süsteemimõtlemist! Selleks hetkeks on süsteemide analüüs aga juba kohutavalt naljakas (ingl devastatingly funny).

Parim või õigupoolest naljakaim võimalik väljapääs peakski olema paradigma muutus! Muutus, mis individuaalsel tasemel käib puhtalt klõpsust meie teadvuses.

Mässumeel, märtrid, absurd – need toovad muutusi paradigmades.

Nali naljaks, probleem on püsiv hoopis teistel põhjustel. Süsteemilõksud on süsteemi loogiline osa ja programm! Ahastus – olles sellest teadlik – viib meid ikka tagasi lootmisse. Ei olnud juhuslik, et ses punktis mainib Meadows budistliku usupraktika momente ja virgumist. Mässumeel, märtrid, absurd – need toovad muutusi paradigmades.

Siiski võiks lõpetuseks maha märkida, et Dana Meadowsi süsteemimõtlemise kulminatsiooniks tuleks pidada hoopis Kurt Gödeli mittetäielikkuse teoreemi ühte heitmist Thomas Kuhni positivismi kriitika ja teaduse arengu teooriaga (viimase kohta teeb Meadows ka põgusa vihje). Meadowsi süsteemimõtlemine on koha teeninud teadusfilosoofia õpikute kõrval.

Meadowsi süsteemimõtlemine on koha teeninud teadusfilosoofia õpikute kõrval.

P.S. Positiivseks lõpunoodiks sobib tsitaat 7. peatükist (kuigi me juba vaikimisi taipame, et see ei saa olla midagi muud kui utoopia):

“Kui selle tagasisideahela saaks lihtsalt orienteerida selle väärtuse ümber, annaks süsteem tulemuse, mida kõik tahavad. (Mitte rohkem energiat, vaid rohkem energiateenuseid. Mitte rahvamajanduse kogutoodangut, vaid materiaalset piisavust ja turvalisust. Mitte kasvu, vaid progressi.) Me ei pea muutma kellegi väärtusi, peame lihtsalt panema süsteemi toimima tegelike väärtuste järgi” (lk 216).

See vast on ka raamatu kompromiss, et Meadows õpetab süsteemimõtlemist lõpuks ka moraalsete nõuannetega. Midagi, millele tehniline teadusareng kunagi mõelda ei jõua, aga milleni süsteemimõtlemine ometi võiks jõuda. Hea suund.