/nginx/o/2025/05/30/16878142t1h7620.jpg)
Toomas Trapido "Lood, mis loovad" 3. lugu.
Kas maailm on alguse saanud Gaia tantsust?
/nginx/o/2025/05/27/16872852t1h62f9.jpg)
Gaiale, Kõige Emale.
Mu häälekõla kiidab Gaiat,
kes kõigi alus, sündinud kes iseenda ilust.
Ta täidab kõiki elushingi -
siin maapeal olevaid või neid,
kes vetes õhus tuiskub ringi -
neid täidab kõiki eluga
ja toidab aastaringi...
Homeeriline hümn Gaiale (tõlkinud Jüri Pilm)
Alguses oli Kaos. Sellest kerkis esile Gaia, kellest kõik sündis. Nii on kirjeldanud maailma loomist vanakreeka poeet Hesiodos oma „Jumalate põlvnemises” (Theogonia).
Elisabet Sahtouris kirjeldab Gaia sündi “Maailmatantsus”: „Lugu Gaia tantsust algab pildiga keerlevast udust mustas eimiskis, mida muistsed kreeklased kutsusid Kaoseks – pildiga, mis meenutab meile tänapäevaseid fotosid kosmoses pöörlevatest galaktikatest. Müüdis on selleks tantsiv jumalanna Gaia, kes valgetesse looridesse mähituna läbi pimeduse keerleb. Saades aina nähtavamaks ja aina erksamalt tantsides vormib ta keha end mägedeks ja orgudeks, temalt voolab higi, millest tekivad mered ja viimaks kutsuvad ta voogavad käed esile tuulise taeva, kelle ta nimetab Uranoseks (see kreekakeelne sõna tähendab siiani taevast) ning kelle ta endale kaitsjaks ja kaaslaseks ümber mässib. Gaia viljakas ühendus Uranosega toob Maa ja Taevana esile metsad ja elusolendid, sealhulgas hiiglaslikud inimesekujulised titaanid, kellest omakorda tekivad jumalad ja jumalannad ning lõpuks surelikud inimesed.”
Niisiis, esimene olend on Gaia, kelle tantsust ja kelle kehast sünnib kogu nähtav maailm ning kes on esiemaks kõikidele järgnevatele olenditele.
Esimene olend on Gaia, kelle tantsust ja kelle kehast sünnib kogu nähtav maailm.
... või hoopis Suurest Paugust...
Kuid milline on valdav loomislugu kolmanda aastatuhande alguse läänemaailmas? Väga huvitav oleks seda metoodiliselt uurida, hetkel aga pakun selguse huvides välja äärmuseni lihtsustatud lühiversiooni.
***
Alguses käis teadmata põhjustel Suur Pauk. Sellest tekkis universum, milles moodustusid tähed, galaktikad, mustad augud, planeedid, komeedid ja muud kosmilised objektid. Ühes kõrvalises galaktikas, ühe kõrvalise tähe kolmandal planeedil tekkis juhuslikult elu. Elu arenes läbi mutatsioonide, mis oma olemuselt on vead pärilikkust kandvas DNAs. Mõned vead osutusid juhuslikult kasulikuks ning kandusid edasi. Elu edasiviivaks jõuks oli looduslik valik, mis valis halastamatult konkureerivate olendite vahel välja elujõulisemad. Ning vigade kuhjumise ja konkurentsi tulemusel oleme jõudnud tänasesse päeva – inimeseni, kellel nagu ei olekski õiget kohta ega eesmärki sel kõrvalisel keskikka jõudnud planeedil, mille vananev täht (Päike) mõne miljardi aasta pärast surnuks kõrvetab.
***
Kusjuures on huvitav, et Suur Pauk kirjutatakse nii eesti keeles, sh teaduskirjanduses, kui inglise keeles (Big Bang) üldjuhul suurte algustähtedega. Ehk siis teadaoleva maailma algushetke peetakse ikkagi sedavõrd oluliseks, et isegi suurtesse algustähtedesse väga ettevaatlikult suhtuv teadusmaailm neid Suure Paugu puhul kasutab. Tõepoolest, kui katsuda mõelda, mida Suur Pauk endast ikkagi kujutas, mis või kes oli enne seda ja millest see tekkis, siis satume otsekohe mütoloogilisse maailma, kus teadaoleva maailma reeglid ei kehti ning tavakeel ei suuda toimuvat väljendada. Kui Sa, hea lugeja, korra päriselt mõtled selle üle, mis tähendab, et Suure Paugu eelsest ajast ei ole teada mitte kui midagi, et Suure Paugu hetkel oli kogu universumi aine, ruum ja aeg (jah, ka aeg!) surutud kokku ühte punkti ning tänasel kujul ilmnesid need maailma alustalad alles pärast Suurt Pauku, ja kui Sul neuronitevahelised ühendused ajus selle peale kärssama ei lähe, siis peaksid ise ühe raamatu kirjutama.
Suure Paugu hetkel oli kogu universumi aine, ruum ja aeg (jah, ka aeg!) surutud kokku ühte punkti.
... või mõlemast...
Minu jaoks oli valgustav taipamine, et need mõlemad on lood ja ma tõesti ei tea, kumb on õige. Aga mis siis kui mõlemad? Või enamgi veel – ka lugu sellest, kuidas Vanaisa magama jäi ja Vanapagan tema sepikotta läks ja lõõtsa nii maruliselt tõmbama hakkas, et sädemed sepikojast välja lendasid ja nii tekkiski maailm. Või siis paljude rahvaste teadmine, et maailm sai alguse munast. Kas see ongi nii erinev Suurest Paugust, sest mõlemal juhul on hilisem vorm, olgu selleks siis universum, lind või inimene (kes saab alguse ühest viljastatud munarakust) surutud üliväikesesse olekusse. Või siis lõi Jumal maailma kuue päevaga ja seitsmendal puhkas, täpsemalt „hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud”.
Põhjala loomisloo ühes versioonis on alguses tühjus Ginnungagap, millest kerkib esile hiid Ymir. Tihti on loomislood imelikud, vägivaldsed ja isegi lustakad, nagu ka siin, kus sellestsamast tühjusest kerkib esile teine olend – lehm, kel nimeks Audhumbla. Ymir joob Audhumbla piima ja temast tekib hulk uusi olendeid. Audhumbla aga on vana-vanaemaks kolmele jumalale – Odinile, Vilile ja Véle, kes üheskoos teadmata põhjustel tapavad Ymiri ja tema kehast tekib maa, tema verest vesi, juustest puud, ajudest pilved, luudest mäed, kolbast taevas, ja see maailm, kus me elame - Keskilm ehk Midgard –, tekib Ymiri kulmudest. Nüüd siis teate!
Alguses on tühjus, kust tekib algolend, kes loob maailma või kelle kehast see luuakse.
/nginx/o/2025/05/27/16872859t1he13d.jpg)
Julgen enda jaoks päris suure julgustükina väita, et kõik need lood on olulised ja sisaldavad killukesi tõde, mis on nagu Vanaisa sepikojast valla pääsnud sädemed. Olles kuulnud mitmeid loomislugusid, kipuvad mõned motiivid korduma – alguses on tühjus, kust tekib algolend, kes loob maailma või kelle kehast see luuakse; maailm saab alguse munast; on loojate paar, näiteks Vanaisa ja Vanapagan või Ymir ja Audhumbla või Kotkas ja Koiott. Minu arvates püütaksegi nende lugudega edasi anda sõnulseletamatut ja selles peitubki lugude vägi, loomise vägi. Nende lugude kaudu saame me ühenduse Loomise endaga ning see on meile eluliselt vajalik, sest Loomine kestab, toimub igal hetkel ning Loomise väega ühenduses olles oleme ka ise loojad ja loovad. Niimoodi loomegi lugudega maailma.
Loomise väega ühenduses olles oleme ka ise loojad ja loovad.