:format(webp)/nginx/o/2020/12/01/13506906t1h3ec4.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16878048t1hf3ec.jpg)
Tasakaalustatuma ja jätkusuutlikuma maailma huvides tuleb rikastel riikidel näidata keskkonnale väiksema surve avaldamises eeskuju. Üheks heaks näiteks on siin Šveitsis viimastel aastatel palju populaarsust kogunud kontseptsioon 2000-vati ühiskonnast, mille energiatarve elaniku kohta on ligikaudu kolm korda väiksem kui tänases Eestis.
Kui ma tutvusin Peter Stracki (tööstusinsener ja 2000-vati kogukondade eestkõneleja – toim) ülevaatega sellest, kuidas 2000-vati energiasäästu kogukonnad Šveitsis ning ka tema kodumaal Prantsusmaal toimivad, valgus esmalt minu huultele muie.
See tundus olevat Euroopa ühe kõige jõukama heaoluühiskonna katse leevendada oma suurest energiatarbimisest tulenevaid süümepiinu. Eks ta nii ju ole, sest tavaliselt on energia tarbimine korrelatsioonis majanduse kogutoodanguga, aga ka sissetulekutega.
See tundus olevat Euroopa ühe kõige jõukama heaoluühiskonna katse leevendada oma suurest energiatarbimisest tulenevaid süümepiinu.
Tõik, et idee baseerub suuresti Albert Einsteini alma mater'i, Zürichi Tehnilise Kõrgkooli (ETHZ) initsiatiivil, võib tõsta küll selle autoriteeti, aga mitte veenvust. Hüva, see tundus laiemalt ühe kuulsa ülikoolilinna „projektina“ – nagu meie Tartu headest mõtetest tulvil SÜKU (ametlikult nüüd Siuru – toim) –, sest juba 2008. aastal kiitis rahvahääletusel enam kui kolmveerand Zürichi elanikest selle ka heaks.
Kõnealune idee tähendab seda, et ühe inimese kohta tuleb keskmiseks tarbitavaks võimsuseks kuni 2000 vatti.
Kõnealune idee tähendab seda, et ühe inimese kohta tuleb keskmiseks tarbitavaks võimsuseks kuni 2000 vatti.
Antagu minu esmane iroonia ja skeptitsism andeks. Eesmärgini ehk 2000-vatise ühiskonnani on minna pikk tee. Šveitsis on see näitaja täna ca 7000 vatti, Lääne-Euroopas veidi alla 6000 vati, Ameerika Ühendriikides aga 12 000 vatti. Šveits oli viimati 2000-vatine ühiskond 1960. aastate alguses ning sellele tasemele naasmine nõuaks energiatarbimise märkimisväärset vähendamist. Nemad olid toona Eestiga võrreldes mõnes mõttes paremas seisus, sest suur osa elektrienergiast tuli hüdroelektrijaamadest. Meil käivitusid aga samal ajal põlevkivijaamad, nagu Balti soojuselektrijaam ja elektrit oli rohkemgi kui tarvis.
Ise olen katsetanud väikest sammu kõnealuses suunas, millest kirjutasin mullu jaanuaris.
Kuna energia kokkuhoid nõuab mõningast isiklikku pingutust, ei ole tegu projektiga laiadele massidele. 2000-vati kogukonna vaim vaidleb mulle vastu – ei, sõna „pingutus“ ei ole siin õige termin. Pingutama peame, et teha sporti või pidada dieeti. Pingutusest on aga tarbimise vähendamisel asi kaugel. See on pigem kommete lihtne muutmine, natuke teisem vaimuseisund.
Kogukonnad, kus vastav mõtteviis on levinud, tõdevad ka ise, et esmalt on kõige tähtsam suhtumise muutmine, liikumine seatud eesmärgi poole.
Kogukonnad, kus vastav mõtteviis on levinud, tõdevad ka ise, et esmalt on kõige tähtsam suhtumise muutmine, liikumine seatud eesmärgi poole.
Kui me räägime energia kokkuhoiust, siis põhjamaade juures kangastub fakt, et suur osa energiast kulub ruumide kütmisele. Jutuks olev 2000-vatine kogukond sellega arvestab, sest soojemates piirkondades saaks hakkama ka 1000 vatiga. Samas ei tähenda see istumist külmas toas, sest alati saab maja paremini soojustada.
Kahetuhandevatiste kogukonna teooria lähtub sellest, et nutikas vähendamine ei tähenda elukvaliteedi halvenemist.
Kahetuhandevatiste kogukonna teooria lähtub sellest, et nutikas vähendamine ei tähenda elukvaliteedi halvenemist.
Möödunud suvel sattusin Gotlandi saarel väikeses linnas rendiautot otsides sadamasse. Seal kohtasin üht härrasmeest Stockholmist, kellel oli saarel suvila, aga kes pesi oma pesu sadama ühiskondlikus pesumasinas. Tema auto ja olemus kõnelesid veenvalt, et raha pärast võiks tal kodus olla kõige moodsam pesumasin, mis tellib interneti kaudu koju ka pesupulbri, kui see otsa saab.
Kui sul ei ole just suur lastega pere, siis tegelikult pesumasin töötab ju mõned tunnid nädalas ja lõpetab oma elu mitte ülekoormuse, vaid läbiroostetamise või moraalse aegumise tõttu. Eeldusel, et masin on kvaliteetne.
Teatud toodete puhul ütleme nostalgiliselt, et vanasti tehti neid kestma isalt pojale või emalt tütrele, aga nüüd juhtub seda haruharva. See ei pruugi olla anekdoot, et ettevõtetes kulutatakse hulgaliselt töötunde ja ressurssi, et timmida välja toote optimaalne kestvusaeg, et see ei näiks kohe kasutuks muutuva prügina, aga samas ei kestaks ka liiga kaua. Ikka selleks, et lojaalne klient oleks sunnitud uue ostma.
Kuigi nurgas seisev pesumasin ei tarbi seistes energiat ja kokku tarbib üks pidevalt töötav pesumasin sama palju energiat kui kolmkümmend kord nädalas töötavat masinat, tuleb arvesse võtta ka seda, et nende kolmekümne masina tootmiseks on kulunud üksjagu energiat ja materjale.
Pesumasin on lihtsalt üks näide. Igatahes võiks vabanenud ruutmeeter põrandapinda korvata väikese lisavaeva, kui ühine masin asub maja keldris.
Saun koos ilusa terrassiga on veel üks Stracki näide nendest lisaväärtustest, mida väike kogukond saab ühiselt kasutada.
2000-vati kogukonnas on tavapärane elektriautode sõidujagamisteenus. Veel parem on muidugi kasutada vajadusel jalgratast.
Oluline energiatarbimine on seotud transpordiga, kuid mitte ainult inimeste liikumise, vaid ka kaupade liigutamisega. Kõhedust tekitab, kui selgub, et Eesti puidust toodetud grillsüsi on töötlemiseks ja pakendamiseks käinud läbi Itaalia. Omaette probleem on see, et me isegi ei tea seda, mis ringiga mingi kaup tarbijani jõuab.
Kõhedust tekitab, kui selgub, et Eesti puidust toodetud grillsüsi on töötlemiseks ja pakendamiseks käinud läbi Itaalia.
Selmet koormata ettevõtteid sendise täpsusega ESG analüüsidega, peaks asjal olema inimlik mõõde. Keskkonna-, majandus- ja juhtimismeetmete ja standardite kogum ehk ESG (ingliskeelne lühend sõnadest Environmental, Social, Governance) on kujunemas pimedaks äriks, mis tõstab toote hinda, aga ei tähenda tarbijale mitte midagi. Tegelikult on oluline toote lugu.
Mainisin, et energiatarbimine on tihedalt seotud elatustasemega. Šveitsi kontekstis tähendab see, et kuna raha on sageli elukvaliteedi alus, võimaldab igasugune säästmine suunata ressursse mujale. Näiteks otsustavad paljud šveitslased töötada vaid neli päeva nädalas viie asemel, mis annab neile rohkem vaba aega iseenda ja pere jaoks. Erich Fromm sõnastas lühidalt selle lähenemise teose "Omada või olla“ pealkirjas.
On normaalne, kui isad ja vanaisad ehitavad kogukonna lastele mänguväljaku, et lapsed saaksid rohkem koos väljas aega veeta.
2000-vati kogukonna aluseks on paljuski usaldusel ja koostööl rajaneva ühiskonna ehitamine.
2000-vati kogukonna aluseks on paljuski usaldusel ja koostööl rajaneva ühiskonna ehitamine.
Tarbimise üks kui isegi mitte peamine mootor on matkiv omamisiha
Prantsuse ajaloolane, sotsiaalteadlane ja filosoof René Girard on mimeetilist iha käsitlenud läbi mitme teose. Girard väitis, et inimese ihad toimivad imiteerivalt ehk mimeetiliselt, mitte ei teki individuaalsuse kõrvalsaadusena, nagu eeldab suur osa teoreetilisest psühholoogiast.
Kui ühiskond üheltpoolt arendab, kasvatab ja võimestab meid, siis teisalt toodab see terve rea pahesid. Ühiskonna ja üksikisiku konflikti käsitles esimest korda teine prantslane, Jean-Jacques Rousseau, kelle jaoks üksiku, loodusega harmoonias elava inimese võrdkuju oli Robinson (üksikule saarele sattuv peategelane Daniel Defoe 1719. aastal ilmunud romaanis “Robinson Crusoe” – toim). Kahte äärmust – üksikut meest üksikul saarel ja Prantsuse ühiskonda – võrreldes joonistus eriti selgelt välja, miks ja kuidas toimub ühiskondlik kokkulepe, kus inimene on nõus loobuma osadest isiklikest huvidest ja vabadustest ühise heaolu nimel.
Girardi mimeetika on meile tavaelus väga tuttav. Sageli tunnistame ka ise, et uhkemat autot, ilusamaid riideid ja suuremat maja vajame peamiselt seepärast, et olla samaväärne teistega või veelgi parem, edukam kui naaber. See on kooselamise pahe, mida Robinsonil üksikul saarel ei saanud olla.
Girard ei jõudnud mustri „avastamiseni“ mitte sotsiaalsete uurimuste kaudu, vaid analüüsides kuulsaid kirjandusteoseid. Põhimõtteliselt ei taha me samastuda otseselt edukatega enda ümber, vaid edukuse võrdkujudega; nõnda tekitab omamisiha James Bondi auto või kleit populaarse seriaalinäitleja seljas. Mimeetilisel käitumisel toimib kogu tarbimist õhutav reklaamtööstus.
Veel üks isiklik kogemus. Kui räägime 2000-vati kogukonnast, siis selline kogukond, nagu iga suurem algatus, vajab ka välist motivatsiooni. Pean silmas selle algatuse või ettevõtmise ühiskonnas ära märkimist, esile tõstmist. Kui kultuuripealinna staatus oleks vaid kultuuritöötajate eralõbu, siis ei paneks seda keegi tähelegi.
Peab andma au nendele kogukondadele, kes näiteks on suutnud käivitada võrgustiku otse tootjalt tarbijale või kus peetakse taaskasutuse eesmärgil vanakraami kogumis- ja jaotuskohti või leitakse linnas paik, kus kasvatada oma juurikaid.
Ükski seadus ega määrus ei kohusta linna olema kultuuri- või tervisepealinn. Kui see soov ja algatus tuleb otse kogukonnast või vähemalt selle kogukonna liidritelt, siis on kaasatus midagi muud kui mingi bürokraatia poolt pealesunnitud värk. Kogukonna enda initsiatiivi on keskkonnaküsimustes veel kahetsusväärselt vähe. Seda enam peab andma au nendele kogukondadele, kes näiteks on suutnud käivitada võrgustiku otse tootjalt tarbijale või kus peetakse taaskasutuse eesmärgil vanakraami kogumis- ja jaotuskohti või leitakse linnas paik, kus kasvatada oma juurikaid.
Ka kõnealuses Šveitsis on säästukogukonnaga liitunud vaid 2% elanikest. Samas on nende tegevus pälvinud rahvusvahelist tähelepanu.
/nginx/o/2025/05/25/16868821t1h1315.jpg)