/nginx/o/2019/01/09/11704018t1h4b00.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16878115t1h9cdc.jpg)
Eesti Maaülikooli emeriitprofessor ja keskkonnasõbraliku taimekaitse ekspert, riikliku teaduspreemia laureaat Anne Luik kirjutab sellest, kui laialdaselt elu kahjustav ja lühinägelik on tänapäevane põllumajandus.
Toidutootmine on eksistentsiaalse tähtsusega majandusharu, kuid see pole lihtsalt majandus, vaid otseselt looduses toimiv ja selle talitlusi oluliselt mõjutav tegevus. Kui heita pilk meie mõne põllumajandusliku tegevuse viimaste aastakümnete trendidele, siis ilmneb keskkonnakoormuse tõus. Statistikaameti andmeil suurenes uuel aastatuhandel paarikümne aastaga põllumaa osatähtsus 1,35 korda. See tähendab, et intensiivsesse maakasutusse haaratud aladel looduslik elurikkus muutus ja vähenes. Sellele aitasid kaasa põllukultuuride saagikuse tagamiseks kasutatavad agrokemikaalid – mineraalväetised ja taimekaitsevahendid.
Kui heita pilk meie mõne põllumajandusliku tegevuse viimaste aastakümnete trendidele, siis ilmneb keskkonnakoormuse tõus.
Mineraalse lämmastiku ja fosfori kasutus tõusis vastavalt 1,88 ja 2,24 korda. Mulda viiduna muudavad väetised mulla omadusi ning talitlusi, mõjutades nii mullaorganismide liigilist koosseisu kui arvukust. Mitmekesine ja aktiivne elustik on aga mulla tervise ja viljakuse tagatis. Väetisi ei omastata taimede poolt reeglina täielikult: sõltuvalt ilmastikust ning kasutatud kogusest jääb teatav hulk neist mulda. Mida suuremad kogused ja kuivem aasta, seda suurem jääkide võimalus. Mullaseire andmed näitavad, et osa kevadel põllule antud lämmastikust on sügiseks jõudnud juba sügavamale künnikihi alla, kust see liigub mullaveega veekogudesse. Veeseire viitab tõusvale trendile mitmete jõgede ja ojade üldises lämmastiku ja fosfori sisalduses. Muutunud vee koostis annab eelise teatavatele organismirühmadele, näiteks vetikate liikidele, mis vohades tekitavad teistele organismidele probleeme. Ent ained jõuavad edasi ka põhjavette. Viimaste aastate põhjavee seired näitavad nitraaditundlikus alas mitmete allikate ja kaevude vees ülemääraseid ja ohtlikke nitraatide sisaldusi (Põltsamaa piirkonnas ja Pandiveres), mis võivad põhjustada tarbijaile tervisehädasid.
Mitmekesine ja aktiivne elustik on aga mulla tervise ja viljakuse tagatis.
Põhjavee seired näitavad nitraaditundlikus alas mitmete allikate ja kaevude vees ülemääraseid ja ohtlikke nitraatide sisaldusi
Kui võrrelda meie põllumajanduslikes majapidamistes kasutatud keemiliste taimekaitsevahendite koguseid, siis näitab statistika, et aastal 2020 viidi põldudele 6,4 korda suurem kogus kui 2002. aastal. Seda saatis taimekaitsevahendite müüginumbrite pidev tõus kuni 2021. aastani. Paaril viimasel aastal on müük pisut vähenenud. Kõige suurema osa moodustavad umbrohutõrje mürgid (sõltuvalt aastast kuni 78%), neist omakorda kuni 60% glüfosaadid. Teise kaaluka rühma moodustavad taimehaiguste tõrjevahendid, mille müügiarvud on viimasel kümnendil enam kui kolmekordistunud. Putukatõrjevahendite müük on viimastel aastatel siiski vähenenud. Kui aastal 2000 kasutati taimekaitsevahendeid kokku keskmiselt 0,39 kg/ha, siis kakskümmend aastat hiljem juba üle nelja korra suurem kogus – 1,73 kg/ha!
Kui võrrelda meie põllumajanduslikes majapidamistes kasutatud keemiliste taimekaitsevahendite koguseid, siis näitab statistika, et aastal 2020 viidi põldudele 6,4 korda suurem kogus kui 2002. aastal.
Pritsimistel jääb agrokeemiajääke nii mulda kui taimedele, kus need paraku toimivad sihtobjektide kõrval ka kõikidele teistele organismidele. Taimede töötlemisel kasutatakse erinevate vahendite segusid, kus sageli esineb nende vastastikune toime tugevdamise efekt. Taimekaitsevahendite kasutus korreleerub mullaseires leitud jääkide andmetega. Seire algusaastal (2007) olid vaid üksikud mullaproovid taimekaitsevahendite jääkidega. Keskmiselt oli ühes proovis vaid 0,61 toimeaine jääki. Viimastel aastatel on kõik mullaproovid jääkidega, sealjuures esineb proovis keskmiselt nelja erineva vahendi jääki.
Uurimuste kohaselt toimivad erinevad taimemürkide jäägid ka juba väga väikestes kogustes – mida omakorda veelgi võimendab nende vastastikune koostoime–, pärssides nõnda mullas nii makro- kui mikroorganismide liigilist koosseisu, arvukust ja aktiivsust, mis omakorda viivad mulla tervise ja viljakuse kahanemisele. Kõikides proovides esineb enimkasutatava umbrohutõrjevahendi toimeainet glüfosaati või selle laguprodukti AMPA-d. AMPA on glüfosaadist püsivam ja organismidele toksilisem. Samas pole ühegi toimeaine koosmõju teistega enne vahendite turule lubamist isegi laboratoorselt kontrollitud. See on ületamatu töö, sest vahendid muutuvad, samas on looduses ikka veel jääke ammu keelatud ohtlikest ühenditest (nt DDT, simasiin, trifluraliin, atrasiin jt). Küll on aga uuringutes selgunud näiteks vihmausside kõrgem suremus ning arenguhäired glüfosaadi ja taimehaiguste tõrjevahendite koostoimes. Samuti pärsitakse ka mikroobide üldist aktiivsust, muudetakse liigilist koostist, hävitatakse juurte ümber taime kasvu soodustavad nn probiootilised bakterid ja mükoriisa, avatakse tee juuremädanike tekitajatele.
Ühegi toimeaine koosmõju teistega pole enne vahendite turule lubamist isegi laboratoorselt kontrollitud.
Taimehaiguste tõrjevahendeid leidub viimastel aastatel enamasti pooltes proovides, putukatõrjevahendeid vaid mõnes protsendis proovidest. Kuivõrd taimehaiguste tõrjevahendid on mõeldud seen- ja bakterhaiguste tõrjeks, on nende mõju mulla mikroseentele ja bakteritele seetõttu tugevam. Taimekaitsevahendid lagundatakse mikroobide poolt. Lagundajad saavutavad ülekaalu ja vaesestavad mikroobide mitmekesisust, surudes alla paljusid teisi mullatalitlustes olulisi rühmi, nagu mükoriisa seened, nitrifitseerijad bakterid jt. Mullad degenereeruvad. Kõigi nende mürkide tõttu kannatavad ka paljud mullapinnal liikuvad liigid, näiteks ämblikud ja jooksiklased, kellel on kooslustes oluline roll taimetoiduliste putukate arvukuse reguleerijana. Juba väikesed kaitsevahendite kogused põhjustavad neil käitumishäireid, suuremad viivad füsioloogiliste kahjustuste ja hukuni. Mulla mikroobse koosseisu vaesestumise ja aktiivsuse languse tõttu hävivad taimtoiduliste putukate looduslikud vaenlased, ülekaalu saavad patogeensed mikroorganismid, taimed alluvad kergesti juuremädanikele ja hävitamata jäävad mullas teatavat eluperioodi veetvad taimekahjurid, st oluliselt väheneb põllukoosluse isereguleeruvus.
Juba väikesed kaitsevahendite kogused põhjustavad neil käitumishäireid, suuremad viivad füsioloogiliste kahjustuste ja hukuni.
Unustada ei tohi, et mullast leiavad taimekaitsevahendi jäägid tee ka toodetesse. Ka meie kodumaistes toodetes on jääkide sisaldusega toidu osakaal tõusnud üle 50%, jäädes siiani siiski madalamaks kui importtoodetes, kus see ulatub üle 70%. Jäägid toidus tekitavad inimesele füsioloogilisi ja geneetilisi kahjustusi, põhjustavad kasvajalisi muutusi, mõjutavad hormonaaltalitlust, millel on muu hulgas seos ülekaalulisusega.
Ka meie kodumaistes toodetes on jääkide sisaldusega toidu osakaal tõusnud üle 50%, jäädes siiani siiski madalamaks kui importtoodetes, kus see ulatub üle 70%. Jäägid toidus tekitavad inimesele füsioloogilisi ja geneetilisi kahjustusi, põhjustavad kasvajalisi muutusi, mõjutavad hormonaaltalitlust, millel on muu hulgas seos ülekaalulisusega.
Nii pritsimise triiviga kui mullaveega jõuavad jäägid ka põldude ümbruses õitsevatesse taimedesse. Seal toituvad paljud tolmeldajad putukad, taimekahjureid hävitavad parasitoidid ja osaliselt ka röövtoidulised putukad; seal jätkub ka meemesilase korje peale põllukultuuride ja umbrohtude õitsemist. Uurimused näitavad, et ka väikesed jääkide kogused põhjustavad olulisi muutusi putukate füsioloogias ja eluvõimes. Näiteks glüfosaadi jäägid õites mõjutavad mesilaste käitumist ja rikuvad seedetrakti mikrobioomi. Haiguste tõrjevahendite toel tõuseb mitmete putukamürkide toksilisus isegi tuhandekordselt, mistõttu saab üliväikesest kogusest surmav annus. Elurikkuseta põllu ümbrus jätab põllutaimede tervise toeta. Kahjuks näeme meie põllumajandusmaastiku struktuuri vaesestumist. Ilma mitmekesise ümbruse ja äärealadeta põllud on üha suuremad. Uuringud näitavad, et Eestis on vaid 1,3% väärtuslikke põlluäärealasid, mis tagavad elupaikadega looduselt saadavad tolmeldamise ja kahjuritõrje teenused.
Haiguste tõrjevahendite toel tõuseb mitmete putukamürkide toksilisus isegi tuhandekordselt, mistõttu saab üliväikesest kogusest surmav annus. Elurikkuseta põllu ümbrus jätab põllutaimede tervise toeta.
Mullaveega liiguvad taimekaitsevahendite jäägid pinnaveekogudesse ja põhjavette, sh allikatesse ja kaevudesse. Veeseire on näidanud kõikide erinevate taimekaitsevahendite rühmade jääkide esinemist nii pinnaveekogudes kui allikates ja kaevudes. Nagu mullaski, ilmnevad ojades ja jõgedes levinuima mürgi glüfosaadi ja tema laguprodukti AMPA ning taimehaiguste tõrjevahendite toimeainete jäägid, lisaks ka ammu keelatud vahendid, nagu DDT, simasiin, atrasiin jt. Sõltuvalt määramisajast esineb neid ka üle nn lubatud sihtarvude. Sageli esineb samaaegselt ka kõrgenenud lämmastiku ja fosfori sisaldusi, olgu proovivõtu kohtadeks siis jõed või kaevud.
Veeseire on näidanud kõikide erinevate taimekaitsevahendite rühmade jääkide esinemist nii pinnaveekogudes kui allikates ja kaevudes.
Vee elustikule on taimekaitsevahendite jäägid mitmeti kahjulikud – muutub mikrobioloogia, meso- ja suurfaunale põhjustatakse füsioloogilisi ja arenguhäireid. Veeökosüsteemide talitluste häirumine sõltub muidugi jääkide kontsentratsioonist ja kombinatsioonidest. Glüfosaat tekitab konnadel hormonaalkahjustusi, häirib kahesooliste isendite kujunemist ja põhjustab kõrgemat suremust. Kaladel põhjustatakse immunoloogilisi kahjustusi ning kaladesse kui toiduahela lõpulülidesse kogunevad jäägid. 2023. aasta toiduseires ilmnesid nii kiludes kui räimedes isegi ammu keelustatud DDT jäägid.
järgneb