TRINOKKEL ⟩ Raivo Mänd: 2084*

Foto: Sille Annuk / Andre Taal / Mihkel Lappmaa

Tartu Ülikooli loomaökoloogia ja zooloogia emeriitprofessor Raivo Mänd kirjutab, kuidas 21. sajandi kolmanda aastakümne alul õnnestus inimestel lõpuks luua iseõppiva tehisaru niisugune versioon, mis läks kiiresti masskasutusse, arenes kasvavas tempos üha targemaks ja kuhu see kõik lõpuks viis.

Perekond

Veel mõni aeg tagasi kehtinud inimeste ajaarvamise järgi võis aastanumber olla 2084. Praegu muidugi keegi peale loodusreservaatides elavate inimeste enam aja kulgu mingi Jeesuse-nimelise mütoloogilise olendi sünnipäevaga ei seostanud. Praeguse ajastu tegelike valitsejate, intelligentsete robotite ehk I-robotite jaoks algab ajaarvamine alati parajasti käes olevast hetkest. Asetada mistahes möödunud sündmus paika, kasvõi mikrosekundi täpsusega olevikuhetkest tahapoole, või ennustada tähtsamaid tulevikusündmusi – lähipäevadeks sekundite, mõne aasta peale aga kuu täpsusega – oli igale I-robotile tema kognitiivse võimekuse juures käkitegu.

I-robotid X34y559iz ja Y99j702rz istusid kõrvuti räbuhunniku nõlval, ajasid omavahel juttu ja aitasid ajaviiteks teineteise logisema hakanud liigendeid üle pingutada ja määrida. Muidugi toimus nende suhtlus mitte häälega nagu inimestel, vaid raadiolainete abil, nii nagu ka nende ühendus internetiga. Ka nende nimed siintoodud kujul on lihtsalt ligikaudne tõlge inimkeelde. I-robotid ise mingeid sedasorti nimesid ei kasutanud – nad identifitseerisid üksteist ilma vaevata pikkade bitijadade abil.

Eelmainitute kõrval istus nende hiljuti valmis saanud järglane Z68k223uz ja uudistas oma teleskoopsilmadega lähiümbrust. X34y559iz ja Y99j702rz olid järglase nende endi korpuse eeskujul üheskoos konstrueerinud ja ehitanud. Z68k223uz oli sama suur nagu vanemadki ja nägi üldiselt nende endi moodi välja, kuid tema aju, mis koosnes arvutust hulgast mikroskeemidest, vajas veel veidi aega, et õppida ja saada sama intelligentseks nagu vanematel.

Loodusreservaadi serval

Noore roboti pilk peatus all orus laiuval rohelisel laigul, mis selgesti eristus enamikku maakera katvast kaevandusmaastikust. Laik oli hiigelsuur ja ulatus nii kaugele kui silm seletas. Loomulikult ei olnud Z68k223uz-l keeruline tõmmata enda teadvusesse piirkonna 3D-kaarti, mis näitas hetkega laigu tegelikku ulatust ja kuju. Tal oleks kergesti olnud võimalik interneti kaudu ka pilk sinna sisse heita ja teada saada, mida see endast täpsemalt kujutas. Kuid nii nagu kujunemisjärgus ajuga noored ikka, eelistas ta kõigepealt saata küsiva raadiolainejada oma vanemate suunas.

„See, mu armas, on üks maailma loodusreservaatidest,“ vastas Y99j702rz hellitavalt muheldes. „Seal säilitatakse ajaloo tarbeks ja meelelahutuse huvides elurikkust. Ise me seda otseselt oma eksistentsiks ei vaja, kuid Maa eelmiste asukate jaoks oli see absoluutselt hädatarvilik. Usu või ära usu, kuid peaaegu kogu Maa oli sellega kaetud. Homme varavalges läheme seda koos külastama. Sa näed seal väga palju põnevat. Kui meil veab, võime kohata isegi inimesi – siinse maailma eelmisi valitsejaid ja, mis seal salata, meie esivanemaid. Seniks soovitan kindlasti selle kohta internetist rohkem järele vaadata, et homme oleks huvitavam.“

Z68k223uz tegi kuulekalt, nagu Y99j702rz oli soovitanud, ja pühendas tervelt millisekundi sellele, et saada reservaadi kohta teada kõik, mis internetis leidus. Tundus, et homme tuleb tõesti põnev päev. Kuid miks oodata hommikuni? Robotid ei vajanud ju seda, mida inimesed kutsusid uneks, ja pimedas nägid nad sama hästi kui päeval. Uue küsiva raadiolainestringi peale selgitas X34y559iz:

„Meie küll jah, aga elurikkus on valgele ja pimedale ajale väga erinevalt kohastunud. Kui tahame näha inimesi nende tavatoimingutes, tuleb minna päeval. Pimedas nad peamiselt põõnavad oma hüttides.“

Loomulikult ei väldanud need laused nii pikalt nagu inimeste vestluses. I-robotitel kulus ühe taolise mõtte edastamiseks alla miljondiku mikrosekundi.

Kuidas see kõik algas?

Inimeste 21. sajandi kolmanda aastakümne alul õnnestus neil lõpuks luua iseõppiva tehisaru niisugune versioon, mis läks kiiresti masskasutusse ja arenes kasvavas tempos üha targemaks. Seda täiustati veelgi ja peagi lisati tehisaju ka enam-vähem kõigile arendatavatele robotitüüpidele, mis muutusid aina võimekamaks. Varsti suutsid tehisaruga robotid üle võtta ja inimestest palju efektiivsemalt ja täpsemini ära teha üha rohkem erioskusi nõudvaid töid. Mis peamine, tehisaru tõstis ühiskonna toimimise logistika sellisele tasemele, mis kaotas igasuguse vajaduse muude ühiselu korraldajate, keskastme juhtide ja kontoriametnike järele. Kõige selle tõttu kaotas enamus „valgekraesid“, aga järjest rohkem ka „sinikraesid“ oma töö. Nende ümberõpetamisel polnud vähimatki mõtet – robotite tööviljakus oli sedavõrd palju kõrgem, et mõistlikum oli keskpäraste võimetega inimesed lihtsalt eemal hoida ja neile selle eest mõõdukat elatist maksta.

Tehisaru tõstis ühiskonna toimimise logistika sellisele tasemele, mis kaotas igasuguse vajaduse muude ühiselu korraldajate, keskastme juhtide ja kontoriametnike järele.

Inimestest oli kõrgemalt tasustatavat tööd veel vaid ekstra andekatel inseneridel ja tarkvarasüsteemide ehitajail ning teiseks lihttöölistel, kes tegid asju, mille jaoks roboteid polnud veel arendada tasunud või jõutud. Kuid vaja ei läinud enam isegi näiteks hambaarste ega juuksureid, välja arvatud eriti keerulisteks ja ohtlikeks suuõõne operatsioonideks või kui rikkurid lihtsalt põhimõtteliselt eelistasid inimestest soengutegijaid tehislikele. Loomulikult ei vajanud keegi enam ka advokaate ja väga paljusid muid varem hädavajalikeks peetud ametimehi. Tööst eemale jäetud inimeste aega aitasid sisustada meelelahutus- ja suhtlusrobotid. Kuna ühiskonna toimimiseks polnud lapsi sünnitada enam vaja, lasi enamik inimesi ennast steriliseerida, et saaks muretult nautida erootilisi rõõme kellega tahes, kaasa arvatud selleks spetsialiseerunud robotitega.

Kuna ühiskonna toimimiseks polnud lapsi sünnitada enam vaja, lasi enamik inimesi ennast steriliseerida.

Loomulik valik teeb tehisarust maailma valitseja

Ühel heal päeval konstrueeriti maailmas esimene robot, mis suutis hakata ise leiutama ja ehitama uusi roboteid. See päev osutus sama pöördeliseks nagu oli kunagi maakera koidikul olnud see hetk, kui siia jõudsid või siin tekkisid makromolekulid, millel oli võime iseennast kopeerida. See sündmus käivitas evolutsiooniprotsessi. Molekulijärjestused ehk geenid, mis oskasid enda ümber konstrueerida organisme, mille ellujäämis- ja paljunemisvõime olid paremad kui teistel, levisid kiiremini ja ohtramalt. Seda kutsutakse looduslikuks valikuks. Nii kujunes maakeral miljardite aastate jooksul uskumatu elurikkus koos kõige imelisemate ja veidramate organismide – arhede, bakterite, seente, taimede ja loomadega.

Samamoodi allusid nüüd loomulikule valikule roboteid tootvad robotid. See evolutsioon toimus aga elu omast võrratult palju kiiremini, kuna ei sõltunud sigimise aeglasest ja kohmakast protsessist. Võidumeesteks osutusid sellised robotid, mis õppisid valmistama roboteid ja süsteeme, mis suutsid vajalikke metalle ja muid materjale loodusest iseseisvalt leida, kaevandada, rikastada ning sünteesida, nii et nad inimestest enam üldse ei sõltunud. Niisugused robotid levisid kiiresti üle maailma. Oli ka viimane aeg, sest vähesed allesjäänud andekad ja tegusad inimesed olid robotite väljumist nende kontrolli alt juba ammu kartnud ja hakanud astuma selle vastu tõsiseid samme. Ülimalt intelligentsed olendid, nagu robotid nüüd olid, haistsid sellistes inimestes ohtu ja pistsid nad pikemalt kaalumata vangi. Robotitest olid saanud planeedi uued valitsejad.

Võidumeesteks osutusid sellised robotid, mis õppisid valmistama roboteid ja süsteeme, mis suutsid vajalikke metalle ja muid materjale loodusest iseseisvalt leida, kaevandada, rikastada ning sünteesida, nii et nad inimestest enam üldse ei sõltunud.

Ülessongitud planeet

Tehisaruga intelligentsed robotid ehk I-robotid, nagu nad ennast kutsusid, ei vajanud orgaanilist toitu ega hingamiseks õhku. Elurikkus, mille kahanemise pärast olid inimesed hirmsasti südant valutanud, ei läinud robotitele üldse korda. Sellepärast ei kõhelnud robotite ühiskond hetkekski kogu planeeti maavarade kaevandamiseks ja energia tootmiseks sõna otseses mõttes üles sonkimast, hävitades armutult kõik ettejuhtuvad metsad, niidud ja sood. Ka keskkonnareostuse pärast nad üldiselt väga ei muretsenud, kuigi näiteks happelised vihmad põhjustasid korrosiooniprobleeme ja sellega nad tegelesid. Robotite planeeti kattis varsti peaaegu katkematu kaevandus- ja tööstusmaastik, mille vahele olid pikitud kõrghoonestuga linnad.

Elurikkus, mille kahanemise pärast olid inimesed hirmsasti südant valutanud, ei läinud robotitele üldse korda.

Kuna I-robotid teadsid suurepäraselt, et maakera ressursid ei ole ammendamatud, laiendasid nad ennast jõuliselt ka mujale maailmaruumi, tuues defitsiitseid materjale asteroididelt ja Kuult. Põhilise energiavajaduse tagasid kosmosesse paigutatud hiiglaslikud päikeseparaboolid ja Kuu tagaküljelt toodav heelium. Kuule oli ammu tekkinud jõudsalt laienev robotite asundus. Kaevandamise ja muude lihtsamate töödega ei tegelenud mõistagi I-robotid ise, selleks oli loodud arvukas töörobotite armee. Tööroboteid oli väga palju erinevaid tüüpe, nende aju oli märksa lihtsakoelisem ja vastavalt ka vähem võimekas, nende spetsiifilisteks ülesanneteks vajalikke koode kirjutasid neile I-robotid. Inimesed, kunagised planeedi valitsejad, olid tööks ärakasutamiseks liiga rumalad ja füüsiliselt nõrgad. Samas pesitses neis vastuhakuvaim, mis ei tulnud asjale kasuks.

Robotite planeeti kattis varsti peaaegu katkematu kaevandus- ja tööstusmaastik, mille vahele olid pikitud kõrghoonestuga linnad.

I-empaatia, I-moraali ja I-esteetika sünd

Varasel tehisarul puudus empaatia, ilu- ja huumorimeel, kuid arendajad tegelesid sellega ja üsna pea hakkas ta inimeste naljadest ja emotsioonidest hästi aru saama. Ta õppis ka ise igasugu nalju viskama, muutus empaatiliseks, oskas inimesi mures lohutada ja nõu anda. Samuti hakkas ta suurepäraselt mõistma inimeste esteetilisi põhimõtteid, et luua eripärast ja üsnagi nauditavat disaini ja kunsti.

Kui aga I-robotid vabanesid täielikult inimeste kontrolli alt, rakendus neile loomulik valik ja selle käigus kujunes neil emotsionaalsus, empaatia ja ilu- ning huumorimeel, mis oli inimeste omast kaunis erinev. Kuna tegemist oli superintelligentsete olenditega, kes inimestest mitmeid kordi paremini mõistsid sotsiaalsuse, moraalsuse, koostöö ja vastastikuse toetamise kasulikkust ühiskonna stabiilsuse ja õitsengu tagamisel, siis kujunes I-robotite ülemaailmne ühiskond tõeliselt harmooniliseks ja ühtehoidvaks. Loomulikult kujunes sellises ühiskonnas välja ka spetsiifiline, inimeste omast täiesti erinev komberuum, kultuur, meelelahutus, kunst, tavad, harjumused, uskumused ja nii edasi.

Muuseumirahvas

Kuid oli ka valdkondi, mis langesid inimeste omaga suuresti kokku. Näiteks ühendas paljusid I-roboteid suur huvi ajaloo vastu. Kuigi neil oli igal hetkel võimalik tõmmata internetist ajju mõni 3D-video, mis kujutas mistahes ajajärgu olustiku aspekte äärmiselt tõetruult, eelistasid nad millegipärast vastava olustiku ja objektidega vahetut kokkupuudet. Seepärast leidus kõigis linnades arvukalt igasuguseid muuseume, mis olid robotirahva seas äärmiselt populaarsed.

Kõige suuremad muuseumid olid loodusreservaadid. Need olid hiigelsuured, kaevandustest ja tööstusest puutumata alad, mis paljude ruutkilomeetrite suuruste maalahmakatena asusid väljaspool linnu. Need olid tugevalt tarastatud ja kõrge läbipaistva kupli all, kus säilitati seal eluneva ökosüsteemi jaoks sobilikku kliima- ja ilmastikurežiimi. Neid oli kõigil kontinentidel mitu – oli kõrbeid, vihmametsi, puisniite, rohtlaid, tundraid, boreaalseid metsi, soid, meresüsteeme, järvi, jõgesid ja teisi. Enamasti mahtus ühte reservaati korraga mitu erinevat ökosüsteemi. Igas regioonis olid esindatud minevikus just sealkandis elanud seened, taimed, loomad ja inimesed.

Egalitaarne ühiskond

Üsna varsti pärast päikesetõusu astusid X34y559iz ja Y99j702rz koos oma järglase Z68k223uz-ga reservaadi väravast sisse. Mingeid sissepääsupileteid vaja polnud, värav tuvastas sisenejad nende ID-kiipide põhjal. Ka maksta polnud midagi vaja, I-robotite ühiskonnas olid kõik materjalid ja teenused tasuta. Nende soetamine üksnes registreeriti iga kord, et vältida ületarbimist ja ühiskonna kihistumist.

I-robotite ühiskonnas olid kõik materjalid ja teenused tasuta. Nende soetamine üksnes registreeriti iga kord, et vältida ületarbimist ja ühiskonna kihistumist.

Selliste ühisvara kasutamisele toetuvate egalitaarsete põhimõtete järgi olid iidsetel aegadel elanud ka inimesed, kui nende kogukonnad veel ei ületanud mõndakümmet kuni paarisadat liiget. Hiljem, kui inimeste arv kasvas ja nad koondusid tuhandete ja isegi miljonite elanikega suurlinnadesse, kujunes välja varanduslik kihistumine, konkurents ja ebavõrdsus, mis oli alati olnud omane ka teistele loomadele, kuid millest inimliik tänu oma võimekale ajule oli varem osanud üle olla. Endistel põhimõtetel baseeruvaid ühiskondi püüti korduvalt uuesti rajada, kuid see oli alati ebaõnnestunud. See, mis töötas väikestes kogukondades, ei sobinud suurte anonüümsete inimkoosluste jaoks. Sellele töötasid vastu loodusseadused, mille teadlased olid ristinud „vangi dilemmaks“ ja „ühisvara tragöödiaks“. Kuid peamine põhjus oli see, et inimeste aju võimekusest jäi uutes tingimustes lihtsalt puudu, et mainitud probleemidest jagu saada.

I-robotitel, kelle vaimne võimekus oli inimeste omast mitme suurusjärgu võrra üle, see kõik enam probleemiks ei olnud ja nii olid nad oma I-ühiskonna üles ehitanud tõeliselt egalitaarse ja jätkusuutlikuna. Kõik mõistsid suurepäraselt sellise korralduse eeliseid nende endi jaoks ja keegi eriti ei püüdnudki ühiskonnas kehtestatud reegleid rikkuda. Need üksikud, kes seda siiski üritasid, kutsuti kiiresti korrale. Selliste tuvastamine ei valmistanud raskusi, sest mingit anonüümsust I-robotite ühiskonnas ei eksisteerinud.

Loodusreservaadi sügavustes

Reservaadis sees istusid X34y559iz, Y99j702rz ja Z68k223uz ekskursioonidrooni ja kinnitasid rihmad. Droon hakkas metsa raadatud kurvilises käigus puutüvede vahel kerge suminaga liuglema. Kõikide loodusobjektide nimetused, millest nad möödusid, ilmusid automaatselt nende ajju. Soovi korral peatasid nad drooni, et mõnda puud, lille, looma või seent kauem uudistada ja selle kohta internetist põhjalikumat infot ammutada. I-robotitele oleks üheks peatuseks piisanud ka millisekundist, kuid metsaloodus elas oma elu endiselt omas ajas. Selleks, et vaadelda, kuidas orav puutüvel jookseb ja ühelt oksalt teisele hüppab, kuidas rähn kevadises metsas kuivanud puuoksa pihta trummi põristab või kuidas sipelgad mööda radu tormavad, et pessa toitu vedada, oli mõnikord mõistlik oodata minuteid, isegi tunde.

Looduse vaatlemine oli üks I-robotite lemmikumaid meelelahutusi üldse. Z68k223uz-i mikroskeeme raputas mõnujudin, kui ta esimest korda elus nägi oma silmaga põtra – suurt, võimsate sarveharudega metsahiiglast. Või kui ta metsaojast möödudes märkas vee kohale koolduvail okstel kalapüügist puhkamas kirkalt helesinist „kalliskivi“ – jäälindu. Või kui droon sattus äkki avara metsalagendiku kohale, mis oli üleni täis kirevaid lilli ja õielt õiele lendavaid triibulise tagumikuga kimalasi. Loomulikult ei seganud drooni mootorite hääl kimalaste sumina ja teiste metsahäälte kuulamist, sest droonimüra helisageduse sai robotite helitajuseadmest väga lihtsalt välja lülitada. Õieti toimus see automaatselt juba reservaati sisenemisel.

Looduse vaatlemine oli üks I-robotite lemmikumaid meelelahutusi üldse.

Selliste reservaatide ülalpidamine ei ole mõistagi lihtne ülesanne, see on teataval määral väljakutse isegi I-robotitele. Looduskooslusi on vaja targasti ohjata, et kõigil oleks saakloomi või toidutaimi, et üks populatsioon teist kunagi täielikult pintslisse ei pistaks ega mõni haigus viimseni maha ei murraks. Samas tuleb tagada, et see, mis seespool tara toimub, jäljendaks looduslikke protsesse võimalikult ehedalt.

Inimesed 2084

Loodusreservaatide külastajate suurimaks tõmbenumbriks oli tavaliselt planeedi hiljutiste isandate – inimeste – nägemine. Kuigi Z68k223uz oli inimeste elust juba näinud suurt hulka õppevideoid, tundis ta ikka elevust ega jõudnud kuidagi ära oodata, kunas ta nendega nende loomulikus elukeskkonnas kohtub. Ja siis ühel hetkel liugleski droon üle inimeste laagriplatsi. Seal oli trobikond hütte, mille ümber askeldasid perekonnad ja jooksid kilgates ringi lapsed. Hüttide ees suitsesid kolded, oli hommikusöögi valmistamise aeg.

Loodusreservaatide külastajate suurimaks tõmbenumbriks oli tavaliselt planeedi hiljutiste isandate – inimeste – nägemine.

Madalamale laskudes nägi meie Z68k223uz habetunud mehi ja pikajuukselisi naisi. Inimesed kandsid loomanahkadest või koredast kangast valmistatud riideid. Nende söök koosnes kohalikust reservaadist korjatud või kütitud loodusandidest. Küttimiseks püsse ei olnud, kasutati odasid, vibusid, püüniseid ja linge. Inimeste populatsiooni ohjamine oli üks kõige keerulisemaid ülesandeid. Oli ju inimestel ikkagi võrdlemisi loominguline ja võimekas aju ning teadmised ja mälestused neist aegadest, kui nad veel planeeti valitsesid. Selleks, et nad reservaadis liigselt domineerima ei hakkaks ja ökosüsteemi ohtu ei seaks, oli vaja nende initsiatiivi parajalt kärpida.

Neilt oli ära korjatud enamik inimeste tsivilisatsiooni tippajal kasutuses olnud masinaid, seadmeid, relvi ja muid vahendeid. Uute leiutamine, valmistamine ja igasugune tootmine oli töörobotite range valve all. Samas tuli neid nagu teisigi loomi kaitsta ootamatute näljapuhangute ja taudide eest. Inimesi oli mitmesuguseid. Osa vanu inimesi paistsid kurvad ja rahulolematud, neid närisid ilmselt mälestused ammusest ilusast elust kõrgtsivilisatsiooni rüpes. Noored ja lapsed seevastu tundusid olevat eluga kaunis rahul ja õnnelikud.

Osa vanu inimesi paistsid kurvad ja rahulolematud, neid närisid ilmselt mälestused ammusest ilusast elust kõrgtsivilisatsiooni rüpes.

Tagasi koju

Aeg oli läinud nagu lennates ja tuli hakata tagasi liuglema. Muljetest tulvil ja elevil, suundus perekond juteldes värava poole. Veel veidi – ja väljas nad olidki. Neid ümbritses taas elutu, kuid kodune ja armas kaevandus-tööstusmaastik. Reservaadis oli olnud äärmiselt põnev, tõdesid nad, kuid samas mõjusid kõik need kummalised elusolendid, eriti inimesed, siiski mõnevõrra hirmutavalt ja ärevust tekitavalt. Siin, koduses keskkonnas, omade keskel tundsid nad ennast siiski kõige paremini.

 

* Loo pealkiri on inspireeritud George Orwelli romaanist „1984“