/nginx/o/2025/04/23/16794121t1h8180.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16878124t1h8ac6.jpg)
Eelmises lehenumbris alanud intervjuus Trinoklile ütleb ühiskondlike protsesside uurija ja põlisrahva kogide tundja Lucas Buchholz, et inimkond on jõudmas ristteele ja jagunemas kaheks – ühed otsustavad arendada üksnes väliseid ehk kunstlikke tehnoloogiaid ning teised hakkavad treenima oma sisemisi, st inimese algseid looduslikke tehnoloogilisi võimalusi. Seega seisame dilemma ees – tehisintellekt versus põlisintellekt – ning inimkonna suure valiku lähtekohaks saab meie arusaamine elujõust ja seotusest planeediga Maa.
...
Milline on Teie arvates kõige olulisem sõnum, mida kogi rahvas edastab tänapäeva maailmale, ning kuidas me saame nende õpetusi kõige paremini austada ja kasutada?
Peamine sõnum on minu arvates see, et maailm on elus ja meie ei pea kõiki probleeme lahendama, vaid et me oleme hoidjad ja kaitsjad. Me ei ole selle planeedi parasiidid. Me oleme tegelikult teadvuse vastaspooleks ja see võibki olla kõige tähtsam asi. Me oleme vastaspool maa enda teadvusele. Seega on üsna ilmne, et meie vajame maad, et ellu jääda, kuid ka maa vajab meid, et areneda. Seda on paljud põlisrahvaste kultuurid tõestanud. Me võime seda tegelikult näha ja mõõta, näiteks mulla kvaliteedi või bioloogilise mitmekesisuse näol, mis on nendest kultuuridest jäänud. Nii on meil näiteks Ameerikas söödavate kastanite metsad ning looderannikul asuvad vetikametsad, mille põlisrahvad teadlikult kujundasid. Vetikametsad annavad heeringatele võimaluse sinna muneda või pakuvad lõhedele rohkem elupaiku ja tegelikult parandavad sedakaudu bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemide elujõulisust.
Peamine sõnum on minu arvates see, et maailm on elus ja meie ei pea kõiki probleeme lahendama, vaid et me oleme hoidjad ja kaitsjad. Me ei ole selle planeedi parasiidid.
Inimeste ülesanne seisneb selles, et muuta see paik, meie kodu Maa, imeliseks planeediks ja aiaks. Ja see saab olema veel ilusam ja bioloogiliselt mitmekesisem, kui me võtame oma rolli tõsiselt, võrreldes sellega, kui me lihtsalt jätame ta omasoodu. Nii et me ei ole mingid parasiidid, kui hakkame kasutama oma tõelist potentsiaali. Kui me teame, et see maailm on elus, ei ole meid vaja ainult materiaalsel tasandil. Paljud põlisrahvad on näiteks kontrollitud põletamise kaudu loonud peaaegu et huumusrikast musta mulda, suurendanud seeläbi mulla viljakust, kuid see tegevus toimib ka energeetilisel tasandil. Meie palved, meie laulud, meie mõtted on tegelikult pidev vestlus ning me ei ole nii isoleeritud, kui me arvame end olevat. Need on vestlused maa teadvusega, eriti kui neid selliselt suunata.
Maa on taastumisvõimeline nagu iga elav organism. See elus süsteem võib põhimõtteliselt iseennast tervendada, kui on piisavalt elujõudu
/nginx/o/2025/05/03/16817554t1h76b6.jpg)
See on midagi, millest peaksime olema väga teadlikud – meie teadvus, meie laulud, meie palved, meie tegevused mõjutavad tegelikult maa teadvust ja eriti ühte asja, nimelt maa taastumisvõimet. Kogid ütlevad, et maa on taastumisvõimeline nagu iga elav organism. See elus süsteem võib põhimõtteliselt iseennast tervendada, kui on piisavalt elujõudu. Me teame seda kontseptsiooni ka traditsioonilisest hiina meditsiinist, et kui Qi on olemas, saab asju parandada ja need lähevad tagasi tasakaalu. Kui elujõudu aga ei ole piisavalt, ei õnnestu tasakaalutusi parandada ja need muutuvad aja jooksul suuremaks. Seda me praegu kogemegi, et maa enda taastumisvõime on nõrgenenud sellisel määral, et enese taastamine ei ole paljudes aspektides enam võimalik. Isegi siis, kui maa jäetaksegi rahule või ei puudutata teda üldse, kui kasutatakse tüüpilist kindluse säilitamise lähenemist (fortress conservation, seisukoht, et elurikkust on parim kaitsta inimtegevusest isoleeritud alasid luues – toim), see enam ei toimi ja ta põhimõtteliselt ei taastu ära. Siin on nüüd see koht, kus meie, inimesed, tuleme mängu, sest maaga suhtlemise kaudu, selle kaudu, mida mamo’d nimetavad vaimseks tööks, saame maad ja tema enesetaastamise võimet energeetilisel tasandil uuesti tugevdada. Ja seda on tegelikult vaja taastumise toimumiseks. Õigemini, kogide kõige olulisem sõnum ongi, et see on meie kui inimeste töö ja me ei ole siin Maal juhuslikult või lihtsalt põhjuseta. See on meie ülesanne – muuta see paik uskumatult ilusaks.
Me ei ole siin Maal juhuslikult või lihtsalt põhjuseta. See on meie ülesanne – muuta see paik uskumatult ilusaks.
Kas kogid ja nende eraldatud eluviis erinevad kuidagi teistest põlisrahvastest – kui jah, siis mis on nende puhul teistmoodi või nii erilist?
Suures osas Sierra piirkonnas ei ole mingit elektrit, peaaegu üldse selliseid väliseid mõjutusi nagu nutitelefonid või televisioon.
Iga põlisrahvas on muidugi erinev, kuid kogide puhul on eriline veel see, et nad on üsna puutumata kaasaegsest ühiskonnast. Nad on äärmiselt konservatiivsed, nii et nad on suutnud säilitada oma keele, riietuse, traditsioonid ja vaimsuse. Suures osas Sierra piirkonnas ei ole mingit elektrit, peaaegu üldse selliseid väliseid mõjutusi nagu nutitelefonid või televisioon. Ja see on midagi üsna erilist, sest enamikus maailma paikades ei ole eluviis enam selline. Kindlasti on eristuv ka mamo’de väljaõpe, paljud neist veedavad sügavama hariduse omandamiseks esimesed 18 aastat pimeduses ja koopas. Sellest on lähemalt juttu ka minu raamatus. Kogid ei tegele siiani turismiga, ei teeni sellega mingit raha ja elavad põhimõtteliselt lihtsalt oma elu, oma territooriumil, enamasti puutumatult muidugi. Mitte 100%, aga suures osas. Ja see ongi eriline. Te võite tunda paljudel põlisrahvaste kokkutulekutel, et kui kogi sisse astub, läheb kogu saal vaikseks, sest paljud põlisrahvad mõistavad, et nad on ikka veel üks kõige sügavamalt ühenduses olevaid põlisrahvaid Maa peal.
Te võite tunda paljudel põlisrahvaste kokkutulekutel, et kui kogi sisse astub, läheb kogu saal vaikseks, sest paljud põlisrahvad mõistavad, et nad on ikka veel üks kõige sügavamalt ühenduses olevaid põlisrahvaid Maa peal.
Kogid on tuntud oma ökosüsteemide taastamise oskuse poolest ja on teada, et nende esivanemate maade tagasiostmist toetatakse rahvusvaheliselt. Kas oskate ka neid teemasid kommenteerida?
Jah, oskan küll. Kogidel on Munekan Masha kontseptsioon, mis tähendab “kasvada lubamist”. See on kindel lihtne protsess, mida kogid järgivad, kui nad saavad mingi maatüki tagasi. Nad kõigepealt lähevad sinna, tuvastavad pühad kohad ja otsivad sellelt alalt mõtteid, mis on viinud selle maatüki kahjustumiseni, sest see mõju ei ole niisama kusagilt tulnud. Näiteks sellised mõtted või mustrid, et ei hooli, see on lihtsalt kivi, see on lihtsalt puu, ma võin selle niisama maha raiuda või muud sarnast. Need mõtted jäävad tegelikult maasse või maale, ütleme et energeetiliste väljadena, ja mamo’d on võimelised neid avastama ja neutraliseerima. Nii et see maatükk esmalt puhastatakse mõtetest, mis on viinud sellel ökosüsteemi hävinemiseni. Järgmisena hakatakse tegema rituaale selle territooriumi energeetilistel akupunktuuripunktidel, mida nad oskavad väga hästi tuvastada ja mis viib maa taastumisvõime tugevnemisele selles piirkonnas. Seejärel toimub taastumine iseenesest nii, et peaaegu kunagi ei istutata mingeid puid või teisi taimi ega ka eemaldata neid. Kogu see osa jäetakse maa enda teha. Ainus asi, mida nad tegelikult teevad, on Maa taastumisjõu tugevdamine. Siin on ka põhjus, miks kogid on ökosüsteemide taastamises nii edukad ja miks seda rahvusvaheliselt toetatakse.
Kogidel on Munekan Masha kontseptsioon, mis tähendab “kasvada lubamist”
/nginx/o/2025/05/03/16817555t1h182d.jpg)
Me elame maailmas, kus kaasaegne tehnoloogia on väga arenenud ja praegune suur eesmärk on tehisintellekti kasutuselevõtt. Samal ajal on ka kogidel kõrgelt arenenud loomulik intellekt, nimetame seda põlisintellektiks, mis on olnud omane paljudele iidsetele kultuuridele. Kuidas Te neid kahte võrdleksite?
Küsimus on selles, kuidas me infot saame, millest meid teavitatakse? Kogid eristavad tehislikke mõtteid ja algseid mõtteid, vahel ütlevad nad ka esivanemate või looduslikke mõtteid. Need on mõtted, mis tulevad loodusest endast. Lubage mul aga esmalt astuda üks samm tagasi. On vaja mõista, et kogide mütoloogias on olemas positiivsed ja negatiivsed tegelased. Positiivsed on loovad jõud, võite neid nimetada ka jumalateks või vaimseteks isadeks ja emadeks. Need on põhimõtteliselt korrastavad ja korraldavad loodusjõud ning teised on kaost tekitavad jõud, mis püüavad destabiliseerida ja põhjustada loodu hävimist. Korrastavad jõud on kujundanud algselt loodut ja korraldavad seda. Kogid peavad seda tegevust vähem loomiseks ja rohkem organiseerimiseks, sest nad ütlevad üsna tabavalt, et kuidas saab midagi luua mitte millestki. Alguses oli ülesanne korraldada seda, mis oli potentsiaalina juba olemas, kuid nad ise ei loonud seda potentsiaali. Kogide jaoks on mõlemaid jõudusid ehk mõlemaid vaimseid emasid ja isasid esindavad mõtted ikka veel maailmas olemas. Teatud mõttes on kõik need algsed mõtted looduses.
Praktilisemal tasandil on looduses olevad mõtted põhiliselt ikkagi positiivsed ja kasulikud ning nii võime minna loodusesse algseid mõtteid vastu võtma, eriti just pühadesse kohtadesse, et olla informeeritud nende algsete struktuuride poolt, ja kivisid puudutab see eriliselt. On üks huvitav nähtus, mida võime leida üle kogu maailma, näiteks Hiinas taoistide juures või Indias ja ka mujal, kus inimesed lähevad koobastesse mediteerima. Miks see nii on? Nad võiksid minna ükskõik millisesse majja, aga nad ei tee seda. Mitte sellepärast, et koopad on mugavad või midagi sellist, vaid sellepärast, et need on algupärased struktuurid. Koopa looduslik struktuur ise teavitab mediteerivat inimest. Seetõttu toimub ka mamo’de haridus paljudel juhtudel siiani koopas, kus neid ei õpeta välja mitte niivõrd teised mamo’d, vaid eeskätt vaimsed isad ja emad ise. Nende mõtted on jäänud loodusesse ja kivid on olemas planeedi algusest peale, erinevalt puudest või millestki muust. Kivid oskavad ikka veel teavitada meid elu algsest plaanist ja põhimõtetest, mille järgi elada. Siin ei ole tegemist täielikult kognitiivse protsessiga, vaid suures osas ka energeetilise jäljendiga. Kui mamo veedab 18 aastat koopas, siis see jäljend jääb temas piisavalt tugev, et kesta terve ülejäänud elu. Kui me vaatame kogide või nende ühiskonna tarkust, märkame, et see põhineb algsetel teadmistel või mõtetel, mis on teisisõnu sellised algupärased juhised, mis on ikka veel looduses olemas. Kogidel on isegi oma sõna, mis tähendab algupäraste mõtete lugemist või neist informeeritud olemist. Siin on muidugi tegemist läänelikust mõtteviisist väga erineva teadmiste lähtekohaga.
Kui me vaatame kogide või nende ühiskonna tarkust, märkame, et see põhineb algsetel teadmistel või mõtetel, mis on teisisõnu sellised algupärased juhised, mis on ikka veel looduses olemas
Küsimus on selles, millest meid teavitatakse kaasaegses ühiskonnas? Siin valitsevad inimeste endi mõtted, mis on kogide sõnul meie endi poolt välja mõeldud, kuid nende kantav info pärineb sageli ka just kaootilisel poolel olevatelt vaimsetelt isadelt ja emadelt. Me ei oska filtreerida infot, mis tuleb meie teadvusesse, vaid võtame lihtsalt sisse kõike, mis hõljub ringi ruumis, universumis või kosmoses. Tehisintellekt mitmekordistab seda teist versiooni, sest me treenime neid suuri keelemudeleid põhimõtteliselt kõikidest inimkonnas võtta olevatest andmetest koosnevatena ning tegelikult ei hooli sellest, mida sinna sisse paneme. Tagantjärele püüame AI-le õpetada, et ära tee seda või ära tee teist. See on omamoodi intellekti allutamine, kuid mitte teadlik algusest peale suunamine, kus me tõesti valime mõtted ja vaatenurgad, mida peame väärtuslikeks tehisintellekti sisenditeks.
Me treenime neid suuri keelemudeleid põhimõtteliselt kõikidest inimkonnas võtta olevatest andmetest koosnevatena ning tegelikult ei hooli sellest, mida sinna sisse paneme.
On selge, et see, kuidas meid kui ühiskonda teavitatakse ja kuidas meie otsused kujunevad, erineb täielikult sellest, kuidas kogid oma süsteemi korraldavad. Nad kasutavad algteadmistele ligipääsuks ka oraaklit, mis toimib vee kaudu. Vesi on teadagi teine element kivide kõrval meie planeedi algusest peale ning kannab seetõttu sügavat-sügavat teadmist elust. Võib-olla tehisintellekt kunagi tulevikus saab sarnast tarkust kandma, kuid praegu see küll ei paista nõnda arenevat. Jah, kaks täiesti teistsugust viisi asjadele lähenemiseks. Mäletan, kuidas Pariisis toimunud tehisintellekti ja põlisintellekti konverentsil ütlesid kogid: „Te saate nüüd iPhone'idega helistada kõikjale maailmas või reisida ise igasugu paikadesse. Me tegime seda kõike aga juba ammu enne teid, kogi mamo’d reisisid erinevatesse kohtadesse maamunal, võtsid isegi oma keha kaasa ja läksid isegi väljapoole meie planeeti. Nii et need ei ole põhimõtteliselt võimalused, mida te uute väliste tehnoloogiatega lihtsalt leiutate. Sama saab teha ja on tehtud ka sisemiste tehnoloogiate kaudu.“
Ma arvan, et inimkond on praegu just sellisel ristteel ja tõenäoliselt see suur valik jagab inimkonna kaheks. Üks osa võtab arendada välised tehnoloogiad ja teine hakkab treenima sisemisi ehk algseid looduslikke tehnoloogilisi võimalusi.
Küsimus on selles, mida me peame tehnoloogiateks? Kuivõrd me tunneme oma looduslikku liikumisvahendit, milleks on meie keha koos kõigi oma hämmastavate funktsioonidega. Kas me peame enda emotsionaalseid, mentaalseid või energeetilisi omadusi tehnoloogilisteks ning kas me tegelikult treenime ja töötame nende võimalustega, või arendame pelgalt välist tehnoloogiat? Ma arvan, et inimkond on praegu just sellisel ristteel ja tõenäoliselt see suur valik jagab inimkonna kaheks. Üks osa võtab arendada välised tehnoloogiad ja teine hakkab treenima sisemisi ehk algseid looduslikke tehnoloogilisi võimalusi, või kuidas iganes te seda nimetada tahate. Sellist lahknemist saame näha eesseisvatel aastatel.
Intervjuu tõlkimisele ja toimetamisele aitas kaasa Koosloome Koda MTÜ tuumik.
Lucas Buchholz