/nginx/o/2022/11/03/14938476t1h8059.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16878133t1h71fd.jpg)
On palju tegureid, mis mõjutavad madalat sündimust – demograafilise kriisi põhjustajat. Kriisiga tegelemiseks tuleb kriisi tunnistada ja nagu kriisijuhtimisele kohane, toimida koordineeritult, kirjutab staažikas demograafiliste trendide jälgija, Tallinna Ülikooli psühholoogiadoktor Avo-Rein Tereping eelmises lehenumbris alanud demograafilist kriisi käsitleva ülevaateartikli teises osas.
…
Kurb, üksildane ja unustatud elevant seisab endiselt toas
Ettepanekuid rahvastikukriisiga tegelemiseks või vähemalt selle tõstmiseks ametnike ja Riigikogu fookusesse on teinud mitmed selle ala eksperdid. Samas ei ole loodud rahvastikubürood ega käivitatud alus- ja rakendusuuringute programmi, nagu nägi ette too kinnitamata jäänud Rahvastikupoliitika põhialused 2035.
Nii seisabki see kurb, üksildane ja unustatud elevant endiselt toas, ja vaatamata rahva seast kostvatele valjuhäälsetele tähelepanujuhtimistele ei näe teda need, kelle esmane kohus peaks olema näha kaugemale kui vaid ühe valimistsükli pikkus, kellel peaks olema strateegilise planeerimise võimekus.
Miks siis ometi?
Küllap on üks põhjus selles, et perepoliitika tõstmine fookusesse ei ole valimisvõitluses argument, mis tooks hääli. Kui poliitikud isegi sooviksid teha midagi demograafiavallas, siis ülesanne tundub sedavõrd keeruline, et heal juhul pakutakse toetuste tõstmist – sagedamini siiski vaid lohutust: “Pole hullu, vaadake kui vähe oli eestlasi pärast Põhjasõda ja katku, ja näe, ikka jäime ellu!” – või viitamist üldistele tendentsidele, et maailmas väheneb sündimus kõikjal ja mida me üldse pabistame! Sobib ka väide, et lapsed sünnivad armastusest ja poliitikutel polegi midagi teha. Nii näibki otsustajatele kõige mõistlikum lükata probleem vaiba alla ja pöörata pilgud selle asemel millelegi jõukohasemale.
Aga ometi, kriis on kodus. Töökäte puudust on proovitud lahendada sisserändega ja talentide siiameelitamisega – kuid ega mujalgi talente ülearu pole, nende meelitamisega tegelevad ka teise riigid. Lisaks kinnitab hollandlaste poolt tehtud analüüs, et vananevat ühiskonda sisserännuga turgutada pole võimalik.
Tuleks proovida teisi vahendeid. Eks meilgi on midagi tehtud, näiteks ilma nn emapalgata oleks asjad veel hullemad olnud. Märgatav mõju sündimusele oli lasterikka pere toetuse suurendamine 2022. aastal ja eks muudki toetused on sündimuse vähenemist pidurdanud, kuid mitte tõusule pööranud.
Maailmas ringi vaadates võib märgata, et teisteski riikides on püütud erineval viisil teha midagi selleks, et sündimus suureneks. Põhjanaabrid soomlasedki on mures ja püüavad leida meetmeid, mis soodustaksid sündimust. Ega siis muidu ei oleks sündimuskordajad erinevates riikides erinevad. Kes segab uurimast erinevate riikide praktikaid? Ja võrrelda neid omavahel, et leida see, mis meile sobiks. Aga neid erinevusi perepoliitikas on piisavalt.
Kuid ennekõike tuleb tunnistada, et meil on kriis.
Kuid ennekõike tuleb tunnistada, et meil on kriis. Kui on kriis, siis tuleb leida keegi, kelle põhiülesandeks saab selle kriisiga tegelemine, nagu kliimaprobleemidega tegeleb Kliimaministeerium. Perepoliitika ja demograafiaga kui probleemiga üht süstemaatilist tegelejat ei olegi. Kriisi ei saa juhtida, kui kõik tegelevad, kuid keegi ei koordineeri ega jälgi, kas ikka liigume õiges suunas. Seda enam, et mujal maailmas ja ka meie demograafide tööde tulemusena on teadmist rahvastikuprotsessidest piisavalt. Eesti riigil tegelikult ei olegi rahvastikupoliitikat, sest puudub erakondadeülene konsensus. Samas meil on kliimapoliitika, kaitsepoliitika ja teisigi poliitikaid, milles erakonnad on enam-vähem üksmeelel. On ju hämmastav – eksistentsiaalse kriisiga tegelemiseks ei ole meil poliitikat, mida tunnustaksid kõik erakonnad!
/nginx/o/2025/05/30/16878564t1h9aaf.jpg)
Mida siis teha?
Tuleb muuta hoiakuid, tuleb muuta perekonnapoliitika diskursust.
Võrreldes omavahel Eesti ja Iisraeli sündimuskordajaid (vastavalt 1,3 ja 2,9), leiavad oponendid võrdluse olevat ebapädeva, sest seal on elu teistsugune ja inimeste hoiakudki hoopis teistsugused. Kuid meie hoiakute muutmine toimub ju pidevalt. Ja sellega tegelevad poliitikud usinasti. Sellel on tulemusi, näiteks inimeste hoiakute muutumine ebatervislike eluviiside (suitsetamine), prügi sorteerimise, turvavöö kasutamise ja paljude teiste käitumisviiside suhtes. Tõepoolest, üheks sündimust pärssivaks teguriks on hoiakud.
Meie ametlikus diskursuses peetakse eneseteostust võimalikuks ainult ja eranditult väljaspool peret, tööl. Kuid mille poolest erineb näiteks lasteaiakasvataja tegevus pereema tegevusest laste kasvatamisel? Mõlemad on ju suunatud samale eesmärgile. Levinud hoiakute järgi lasteaiakasvataja teostab ennast, kuid kodus sedasama tegev pereema? Ei mäleta ühtki poliitikut, kes oleks oma avalikes väljaütlemistes pidanud eneseteostuseks kodus lastega tegelemist, pigem vastupidi, meenub üks isapuhkusele siirduv lugupeetud poliitik, kes väitis, et „laseb nüüd abikaasa tööle tagasi, et ta saaks ennast teostada“.
Me peaksime püüdma muuta inimeste hoiakuid, et auväärne oleks mitte ainult töö ja välised saavutused, vaid ka lapsed, mis annavad väärtuse sellele, mida me teeme.
Me peaksime püüdma muuta inimeste hoiakuid, et auväärne oleks mitte ainult töö ja välised saavutused, vaid ka lapsed, mis annavad väärtuse sellele, mida me teeme.
Ühiskonna hoiakute muutmine algab ikka eliidist, kes näevad laiemalt ja kaugemale. Kui midagi läheb hästi, siis kirjutab-räägib sellest meedia, poliitikudki võtavad agaralt sõna. Suure(ma) osa poliitikute kohta võiks arvata, et nad ongi lastetud, sest poliitilises diskursuses on esikohal kõik muu, mitte aga demograafiakriis, mille tunnistajaks me oleme. Sündimuse suurendamiseks võiksid lapsed olla nt prestiiži allikas.
Neid positiivseid stiimuleid on päris palju, kuid meil ei ole neid piisavalt süstemaatiliselt uuritud. Tõsi küll, möödunud aasta detsembris ilmus Tallinna Ülikooli kirjastuselt kogumik „Sündimust mõjutavad tegurid“. Sellesse on kogutud paljude teadlaste sündimust puudutavad uuringud ja kõigil, kes soovivad sel teemal sõna võtta, oleks mõistlik see raamat läbi lugeda. Ega sealtki ei leia kohe retsepte ega võluvitsa, kuidas tendentsid positiivseks pöörata, küll aga seda, mis üldse sündimust võiks mõjutada. Tegureid on palju, kuid nende seas on ka niisuguseid, mille rahaline maksumus nende rakendamisel ei nõuaks suuri riigieelarvelisi vahendeid. Neid saaks kohe rakendada, kui oleks vaid tahtmist. Näiteks kasvõi seadusemuudatus, mis võimaldaks peredel esitada jälle ühise tuludeklaratsiooni, nagu see oli mõni aeg tagasi. See võib tundub pisiasjana, kuid selle mõju on mentaalne – perekond on riigi jaoks oluline.
Ka soomlased on meiega sarnase demograafiamure pärast hakanud juba mõni aeg tagasi usinasti teadmisi koguma. Võimas vahend hoiakute muutmiseks on nügimine. Richard Thaler sai selle eest 2017. aastal lausa Nobeli majandusauhinna. Üks viimase aja ilusaid mükse oli võrratu Carmen Kassi esinemine Pariisi moenädalal, kus ta tuli lavale lapseootel, ja kogu ta olemus ütles – ma tunnen selle üle uhkust!
Mõnevõrra on levinud diskursusega seotud ka meie lastega perede suhtes läbinisti ebaõiglane pensionisüsteem, millel on paljude uuringute põhjal ka mõju sündimusele.
Kõrgemat pensioni (statistiliselt) saavad need, kel seljataga rohkem tööaastaid ja kõrgem palk. Laste kasvatamiseks kulutatud ressursid (nii aeg kui raha) mõjutavad pensioni suurust üsna vähe. Niisiis on lapsi kasvatavad pered halvemas seisus kaks korda oma elukaare jooksul: alguses siis, kui lapsed ei ole veel täisealiseks saanud, sest lastega perede vaesusrisk on suurem; teist korda siis, kui on käes pensioniiga, sest lasterikaste pereemade vaesusrisk pensionieas on samuti suurem – mis sest, et nende tööikka jõudnud lapsed maksavad makse, millest tulevadki pensionid. Need andmed on kättesaadavad Statistikaametist.
Pensioni põhiosa peab sõltuma otseselt laste arvust. Laste kasvatamine on samasugune riigi rikkuse loomine kui ametlik töölkäimine.
Pensionisüsteemi tuleb reformida nii, et see soodustaks sündimust ja oleks ka sotsiaalselt õiglane. Pensioni põhiosa peab sõltuma otseselt laste arvust. Laste kasvatamine on samasugune riigi rikkuse loomine kui ametlik töölkäimine.Muud komponendid (tööaastad ja teenitud palk) on siis pensionilisad, mitte aga vastupidi. Niisugust nn „lapsepensioni“ (ing child pension) ideed pakkus saksa majandusteadlane Hans-Werner Sinn juba 2004. aastal.
Tulevikupensione mõjutab see, kui palju tuleb uusi maksumaksjaid tööturule, st sündimus, kuid see mõju on vastastikune. Seda kinnitavad uuringud – riiklik pensionisüsteem, mis loob kindlustunde vanaduse suhtes, vähendab samal ajal sündimust.
Sotsiaalteadustes on tunnustatud hüpotees, et lapsed tagavad vanaduspõlve toetuse. Seda otsest seost hakkas tasapisi hägustama raudse kantsleri Otto von Bismarcki sotsiaalseadustikuga aastal 1889 rakendatud üldise riigipensioni süsteem. Selle mõju sündimusele oli alguses märkamatu. Ka vahepealsed sõjad hägustasid seose märkamist, kuid viimasel ajal tehtud põhiliselt majandusteadlaste uuringud kinnitavad hüpoteesi, et riiklikul pensionil on olnud märgatav mõju sündimuse languse suunas neis riikides, kus seda süsteemi alles rakendatakse. Sest kui vanadusepõlve kindlustab riik, siis kaob ju vajadus loota lastele. Rohkem kui saja riigi analüüs näitab sotsiaalkindlustusmaksete ja sündimuse vahel tugevat seost.
Tammsaare on öelnud, et linnas jäävad naised ahtraks. Kõlab ehk jõhkravõitu, kuid statistika kinnitab, et linnades on sündimus madalam. Põhjusi selleks võib leida ka loomade käitumises. Lõpuks on ju ka inimene üks loomariigi esindaja ja vaatamata inimeseks olemisele mõjutab see fakt meid siiski. Tiheliolek on see põhjus, mis muudab loomade seksuaalkäitumist ja selle kaudu vähendab arvukust. Inimeste maailmas kinnitavad seda ka mitmed uuringud – linnaruum pärsib sündimust. Tiheasustuse piirkondades on kinnisvarahinnad kõrgemad, seetõttu eluruumid kitsamad, kuid kitsastes oludes napib lastele ruumi. Lasteaiakohti kipub väheks jääma ja on veel teisigi põhjusi.
Tiheliolek on see põhjus, mis muudab loomade seksuaalkäitumist ja selle kaudu vähendab arvukust. Inimeste maailmas kinnitavad seda ka mitmed uuringud – linnaruum pärsib sündimust.
Väljapääs on regionaalpoliitikas, mis soosib maapiirkondade arengut. Mitmes riigis on rakendatud ka inimeste maale elama asumist soodustatavaid programme.
Kokkuvõtteks
On palju tegureid, mis mõjutavad madalat sündimust – demograafilise kriisi põhjustajat. Nagu iga kriis, on ka hallipäiseks Euroopaks nimetatu tegelikult laiem – see on kõiki tehnoloogiliselt arenenud riike haarav nähtus. Üllatuslikult on vaid Iisrael sellest kõrvale jäänud, kuid see fakt peaks kinnitama – sündimuse langus alla taastetaseme ei ole vältimatu kaasanne tehnoloogilisele arengule ja heaolu kasvule. Ometi sellega tegelemiseks tuleb kriisi tunnistada ja nagu kriisijuhtimisele kohane, toimida koordineeritult.
Ülalpool kirjeldatu ei ole kahtlemata täielik põhjuste ja abinõude loetelu, kuid sündimus ega ka sellest sõltuvad pensionid ei tohiks olla poliitilise kemplemise ja valijatele meeldida püüdmise tallermaa. Nii, nagu on poliitilistest kemplustest kõrgemalseisev kaitsepoliitika, peab olema ka erakondade vastastikusest kanakitkumisest kõrgemalseisev riigi perepoliitika, mille eesmärgiks on tingimuste loomine demograafiliseks tasakaaluks.
Kujuta hetkeks ette oma kaugemaid esivanemaid, kellega sind seob imepeen elu edasikestmise niit. Pikal teel on kindlasti olnud lugematuid seiku, mis oleksid võinud selle niidi puruks rebida, aga sul vedas – vahvad olid need kauged esivanemad! Looduse poolt kaasa antud tung igavesti elada (aga igavene elu ongi ju võimalik ainult järglaste kaudu) aitas neil jõuda sinuni. Oleks ju kurb see niit puruks rebida. Neid rebenenud niidiotsi on niigi ümberringi lehvimas.
Muidugi võib see niit rebeneda sinust sõltumata, kellegi või millegi kurjal tahtel. Eks ka siis on võimalus aidata mõne lähedase kaasteelise igavese elu niidil jätkuda. Oleme me ju kõik omavahel sugulased – kusagil kaugel-kaugel on meil kõigil ühine esiema. Kuid otsus ise see niit katki rebida võib elu lõpus tunduda sedavõrd rumalana, et inimene annaks ära kõik kogutud rikkused, kõik olnud naudingud, et see otsus ümber pöörata. Olen niisuguseid kahetsejaid kohanud. Aga siis on juba hilja.
"Aga me unustame ühe pisiasja: ükski masin ega tehnika pole seni suutnud sigimisprotsessi kiirustada. Naised on endiselt üheksa kuud rasedad ja lapsi peab ikka veel paarkümmend aastat kasvatama, enne kui neist õieti asja saab,
/nginx/o/2025/05/30/16878596t1he669.jpg)
nagu poleks aurujõudu, elektrit, mootorit, raadiot ega telegraafi olemaski. Aru võib kaotada mõeldes, kui ruttu sõidavad masinad maas, vees ja õhus, kui kiiresti nad valmistavad määratul hulgal igasuguseid tarbe- ja toredusasju, aga samal ajal inimene, see masina peremees, sigib ja kasvab endise aeglusega! Kellel on veel mahti või kannatust masinlikus kärsituses sellise aeglase toiminguga jännata?! Põllumeeski on kistud masina teokiirusesse. Masin muutub pikkamisi inimese sulasest tema peremeheks: ta surub temale oma töötempo peale. Ja asjad või toimingud, mis ei allu masina tempole, jäävad elus tagaplaanile.
Inimest peaks võima masinaga hautada, nagu hautame kanu või kalu – sadade ja tuhandete, sadade tuhandete ja miljonite kaupa. Aga kes kasvataks neid? Ühiskond? Õndsas riigikogus kinnitati, et kasvatusmajades kulutatakse laste peale kolm, neli korda rohkem, kui tulumaksus arvatakse samaks otstarbeks kodanikele. Pealegi, mis aitaksid kas või miljonidki “masindatud” inimesed, kui nõnda masindavad kõik. Sest rahvaarvuga, millega püütakse üksteist ületada kas teise võitmiseks või enese kaitseks, sünniks sellisel korral samuti nagu relvastusegagi – üldine võidujooks, ilma et kellelgi oleks õiget lootust võiduks või enesekaitseks. Iseasi, kui ainult meil oleksid masinad inimese hautamiseks! See oleks sootuks iseasi!
Järeldus: kes tahab sigivust, peab võitlusse astuma tänapäeva eluoluga, s. t. tehnikaga, tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka enam ja enam mingisse rähklemise ja tõttamise keerdvoolu, kus pole aega, võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on veel ainult töö ja tööst puhkamiseks lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet sigimiseks, kui kogu eluolu töötab selle vastu. Õigem – ei saagi olla mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja kui ometi süüdi peaks olema mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis haaras meid oma kapitali ja tehnika keerdu."
Anton Hansen "Lapsed ja mentaliteet" 1936 (Kogutud teosed nr 17, lk 186-190)1936
Kasutatud allikad:
Boldrin M., De Nardi M., Jones L.E. Fertility and social security. Journal of Demographic Economics. Vol. 81 / Issue 03 / September 2015, pp 261 – 299.
Boussemart J.-M. Godet M. Europe 2050: Demographic Suicide. Foundation Robert Schuman. 2018. 1. Feb.
Ehala M. Vananevat ühiskonda sisserännuga turgutada pole võimalik Postimees. 08. 02. 2024.
Fenge R., Scheubel B. Pensions and fertility back to the roots. The introduction of Bismarck’s pension scheme and the European fertility decline. European Central Bank. 2014.
Gordon, M. Gray Tsunami - A Dangerous Metaphor in Aging Discourse? Annals of Long-Term Care. 2014, 28. Jul.
Gortfelder M. Kui realistlikud on linnavalitsuse ideed sündimuse tõstmiseks Tallinnas? Postimees. 15. 11. 2024.
Juurikkala O. Pensions, fertility and families. Economic Affairs 27(4):52-57. Dec. 2007.
Kiisk K. Eesti vajab perepoliitilist konsensust Postimees. 24. 10. 2024.
Martinez, M. Europe’s Graying Population Poses Challenges for Its Economy-- Talking Markets. WSJ, 2022, 5. Oct.
Rahvastikupoliitika põhialused 2035. Riigikogu. https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2018/03/Rahvastikupoliitika-pohialused-2035-PDF-680-kB.pdf (2018)
Rossi P., Godard M. The Old-Age Security Motive for Fertility: Evidence from the Extension of Social Pensions in Namibia. American Economic Journal:Economic Policy. Vol.14, no. 4, Nov. 2022 (pp. 488–518).
Rotkirch A. 20 ehdotusta lapsitoiveiden tukemiseksi. https://julkaisut.valtioneuvosto.fi/bitstream/handle/10024/165857/VN_2024_46.pdf?sequence=1&isAllowed=y
Sinn H.-W. Europe’s Demographic Deficit. A Plea for a Child Pension System. https://www.hanswernersinn.de/sites/default/files/Europe-demographic-deficit-221004__214127_en.pdf (2004)
Soopan I. Noortele kuni kaks hektarit maad – üks unustusse vajunud maaelu päästmise plaan Maaleht. 15.08.2019.
Sündimust mõjutavad tegurid. Toim. Klesment M., ACTA Universitatis Tallinnensis, TLÜ kirjastus, Tallinn, 2024.
Teeme korraliku rahvastikustrateegia – kodanikud tulevad riigikogule appi Postimees. 23. 03. 2018.
Tereping A.-R. Lihtne matemaatika kinnitab, et praegune pensionisüsteem variseb kokku Postimees. 10. 08. 2024.
Uibu J. Eesti vajab kestmiseks rahvastikubürood. Postimees. 19. 07. 2021.
Zheng Shen, Xiaodong Zheng, Hualei Yang. The fertility effects of public pension: Evidence from the new rural pension scheme in China. PLoS One. 2020 Jun 12;15(6):e0234657.
Zjuzkova N. Lapseootel Carmen Kass tõestas taas, kui seksikad Eesti naised on Postimees. 01. 10. 2024