Seda, et miski siin ei klapi, tundis Elisabet Sahtouris minust juba hulk aega varem. Kreeka juurtega Elisabet kasvas Teise maailmasõja ajal talus Hudsoni jõe orus, õppis bioloogiat, sai doktorikraadi, kasvatas lapsi, töötas ülikoolis, sai aru, et tal on vaja selle ’millegi, mis ei klapi’ üle pikemalt mõelda, müüs maja maha ja läks Kreekasse. Seal elas ta hulga aastaid ühel saarel, käis kalameestega pikkadel püügiretkedel, mõtles, vaatas öisel merel tähistaevast, rääkis lugusid ja kirjutas.