/nginx/o/2025/04/23/16794121t1h8180.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/23/16794018t1h018e.png)
/nginx/o/2025/04/24/16797586t1h9372.png)
Intervjuus Trinoklile ütleb ühiskondlike protsesside uurija ja põlisrahva kogide tundja Lucas Buchholz, et inimkond on jõudmas ristteele ja jagunemas kaheks – ühed otsustavad arendada üksnes väliseid ehk kunstlikke tehnoloogiaid ning teised hakkavad treenima oma sisemisi, st inimese algseid looduslikke tehnoloogilisi võimalusi. Seega seisame dilemma ees – tehisintellekt versus põlisintellekt – ning inimkonna suure valiku lähtekohaks saab meie arusaamine elujõust ja seotusest planeediga Maa.
Mis inspireeris Teid süvenema kogide kultuuri ja kuidas see kogemus on mõjutanud Teie vaatenurka kaasaegsele ühiskonnale?
Mind on alati huvitanud erinevad vaatenurgad, filosoofiad ja maailmavaated. Nii et ma teadsin kogidest, ja kui ma kuulsin, et nad on Saksamaale tulemas, küsisin korraldajalt, kas nad vajavad tõlki. Ta vastas, et jah kindlasti, ja et nad otsivad kogidele ka ööbimiskohta. Pakkusin mõlemat ja nii ma siis kohtusin esimest korda ühe mama’ga (konkreetne meessoost kogi tark, üldnimetusena mamo – toim). Sõitsin temaga koos ringi ja muudkui tõlkisin, ühel hetkel kutsus ta mind Sierrasse külla (kogide kodupaik Sierra Nevada de Santa Marta mäestikus Colombias, nende jaoks maailma süda – toim). Sel ajal töötasin ma Euroopa Liidu jaoks Pakistanis, mis on ilus ja huvitav riik, aga töö oli väga igav. Nii et ma võtsin selle pakkumise vastu ja läksin sinna 2016. aastal. See kutse inspireeris mind. Samas võib mainida ka, et olin sel ajal isiklikus või tööalases kriisis ja otsisin midagi muud, mida oma elus teha. Mamo’d ütlesid hiljem, et peaksin kirjutama raamatu ja looma akadeemia, mida ma olengi teinud ja millega tegelen edasi.
Kuidas on see kogemus mõjutanud minu vaatenurka kaasaegsele ühiskonnale? Tegelikult oli see reis esimene kord, kui ma tõesti astusin väljapoole seda, mida ma nimetaksin globaliseerunud kaasaegseks maailmaks. Ma olen varemgi käinud erinevates riikides, näiteks Aafrikas, Lähis-Idas ja Lõuna-Ameerika teistes osades, kuid seal oli elukorraldus ikkagi lähemal globaliseerunud tsivilisatsioonile. Seal oli elekter, seal olid autod, raha ja asjad, mida me kõik kasutame. Olid restoranid ja kõik muu, mis töötab kogu maailmas samamoodi. Kui teil on raha, võite minna restorani või osta poest toitu, saate maksta selle eest, et keegi viib teid punktist A punkti B, ning toimivad ikka need omamoodi universaalseks saanud seadused, mis nüüd kogu meie planeeti reguleerivad. Kogide juures oli elukorraldus väga teistsugune.
Meie praegune süsteem ei ole ‘see ainus võimalik’.
See kogemus oli midagi, mis mõjutas mind põhimõtteliselt ja väga sügavalt, kujundas teistmoodi nägema ja taipama seda, et meie praegune süsteem ei ole ‘see ainus võimalik’. Pean siin silmas eriti kõiki metafüüsilisi vaatenurki, elufilosoofiat, pühade paikadega suhestumist või arusaama, et loodus on elus. Need teemad ei olnud minu jaoks iseenesest midagi uut, aga uus oli päriselt kogeda nii suurt gruppi inimesi neid tõekspidamisi ja väärtuseid tegelikult ja suurel määral oma igapäevaelus praktiseerimas. See ei olnud lihtsalt nii-öelda hobi, millega reede õhtul tegeletakse, kui inimesed lähevad joogatundi või teevad midagi muud võrreldavat. Jah, ma nüüd liialdan, aga teate ju küll, mida ma mõtlen. Sain uue nurga alt aru, et me oleme põhimõtteliselt kaotanud midagi modernsusesse jõudmisel, täpsemalt, oleme minetanud arusaama elujõust. Elujõust, mis on fundamentaalne meis endis, maailmas, planeedil, puudes, kivides, mägedes. Võiks öelda, et meie ühiskonnas ei ole sellest enam üldse mingit praktilist arusaamist alles.
Sain uue nurga alt aru, et me oleme põhimõtteliselt kaotanud midagi modernsusesse jõudmisel, täpsemalt, oleme minetanud arusaama elujõust.
/nginx/o/2025/04/24/16796671t1h456a.jpg)
Kas võiksite jagada mõnda konkreetset õppetundi kogi rahvalt, mis Teie arvates on kõige asjakohasem tänaste ökoloogiliste ja sotsiaalsete väljakutsete lahendamise mõttes?
Esiteks see, et sotsiaalsed ja ökoloogilised väljakutsed on omavahel seotud ning et tegemist on kultuuri küsimusega. Kultuuri keskmes on lugu, lugu iseendast, lugu teistest, lugu maailmast. Need lood on paljudel põlisrahvastel olemas ja on erinevad, kuid eriti elusad, elujõulised ja katkematud on kogide lood. Näiteks, kogid peavad end maailma südame hoidjateks ning on selge, et selline lähtekoht kujundab rahvast hoopis teistmoodi. Võrreldes näiteks sellega, kui sa usud, et elad surnud kivil, mis lendab läbi juhusliku universumi ja oled ise põhimõtteliselt juhusliku mutatsiooni tulemus, pärit mingist bakterist sügaval ookeanis. See teema võib tunduda nüüd väga kauge, aga jah, küsimus on tegelikult paradigma tasandil. Paljude muutust uurivate teadlaste arvates on samuti narratiiv just see, mis kõige rohkem mõjutab ja samas kõige aeglasemalt muutub. Näiteks Tyson Yunkaporta kirjutab, et kultuur ei ole see, mida teie käed teevad, vaid see, mis teie käsi liigutab.
Kogid peavad end maailma südame hoidjateks ning on selge, et selline lähtekoht kujundab rahvast hoopis teistmoodi.
Jah, ma arvan, et kultuuri küsimus on just see esimene, mida me saame kogidelt õppida. Kultuur mängib tohutut rolli, meie eeldused maailma kohta mängivad seda samuti – need kujundavad täielikult kõike, milles me oleme head ja milles me ei ole head, mida me saavutame või ei saavuta. Ma pean kõige asjakohasemaks just selle osa üle vaatamist, sest me võime algatada kõiksuguseid programme jätkusuutlikkuse küsimustes või sotsiaalsetel teemadel, kuid me ei jõua nõnda ühegi sügavama punktini, kuni me tõesti ei tööta paradigma, mõtteviisi või teisisõnu energia tasandil. See, et me ei võta seda mõõdet tõsiselt ja see ei ole osa meie ühisest teaduslikust narratiivist, ei tähenda, et lood ei mõjutaks meid sügavalt, sügavalt, sügavalt. Me saame kogidelt õppida, kuidas võib välja näha kultuur, mis on integreerinud need erinevad sotsiaalse, ökoloogilise, emotsionaalse ja isikliku tasandi aspektid.
Me saame kogidelt õppida, kuidas võib välja näha kultuur, mis on integreerinud need erinevad sotsiaalse, ökoloogilise, emotsionaalse ja isikliku tasandi aspektid.
Kogide vastustes jäävad kõlama kindlad teemad, kui oleme küsinud, et mis on need kõige tähtsamad asjad, mida me saame teha Maa eest hoolitsemiseks ja praeguste suurte väljakutsetega tegelemiseks. Nad nimetavad kolme asja. Esimene on oma intiimsuhete korrastamine, sest siit tulenevad tasakaalutused paljudes elu aspektides ja laienevad kogu maailma. Teiseks soovitavad nad pöörata väga suurt tähelepanu ja kanda erilist hoolt selle eest, kuidas rasedused kulgevad ja lapsed sünnituse kaudu maailma sisenevad. Kolmas kõige olulisem asi on hoolitsemine pühakohtade eest. Noh, need teemad on nii eemal kõikidest meie peavoolu aruteludest süsiniku, taaskasutatavate materjalide või mis iganes muu sarnase teemal.
Ehk siis, peame lähemalt vaatama kuidas asjad on omavahel seotud ja mida tähendab, et meie sotsiaalsed probleemid on ka meie keskkonnaprobleemid, ja vastupidi.
Peame lähemalt vaatama kuidas asjad on omavahel seotud ja mida tähendab, et meie sotsiaalsed probleemid on ka meie keskkonnaprobleemid, ja vastupidi.
/nginx/o/2025/04/23/16794965t1h69ff.jpg)
Lucas Buchholz on autor, filmitegija ja lektor, kes on töötanud ligi kümme aastat põlisrahva kogide uurimise ja tarkuste edasiandmisega. Ta on taastava tuleviku kujundamiseks ja põlisrahvaste toetuseks loodud organisatsioonide Timeless Wisdom Academy ja Sacred Future asutaja.
Lucas Buchholzi raamat “Tasakaalu raamat. Vestlused kogi tarkadega“ ilmus eesti keeles 2024. aastal. Buchholz on kogide Euroopasse tuleku korraldaja, abiline ja ka tõlk seminaril “Kohtumine kogi tarkadega. Vestlused ja retked elu alusteadmistest“, mis toimub Lahemaal 22.-25. mail 2025.
Seminari kohta leiab rohkem infot Koosloome Koja kodulehelt https://koosloomekoda.ee/ ja Lucas Buchholzist lähemalt https://lucasbuchholz.com/lucas/.
Kuidas Te integreerite kogide iidset tarkust oma töösse taastava ettevõtluse vallas ja millist mõju on see avaldanud Teie projektidele?
Ma töötan nüüd täielikult nende teemadega, nii et põlisrahvaste teadmistel on kõik võimalikud mõjud minu tegevustele. Me püüame töötada taastuvate ärimudelite tasandil, mis töötaksid nagu ökosüsteemid, sest nad loovad küllust. Toon siinkohal näite meie enda ärimudeli pealt, mida me plaanime käivitada akadeemia jaoks. Meil on akadeemia, mille veebikeskkonnas hakkavad inimesed tellijateks, ja me oleme nüüdseks teinud 150 inimesega läbi testimise etapi ning selle käigus saadud tagasiside oli väga hea. Saadud raha läheb akadeemiasse ja osa sellest annetatakse meie mittetulundusühingule Sacred Future, mis annetab omakorda tagasi põlisrahvale, sest nemad andsid akadeemiale tarkust. See on üks viis, kuidas saame luua nii-öelda energia liikumise põhitsükli ja annetus läheb põlisrahvale tagasi kahel eesmärgil. Üks on muidugi vastutasuks tarkuse jagajatele ja teine toetuseks kogide projektidele, olgu selleks esivanemate maa tagasiostmine või midagi muud.
Siinkohal muutub asi veel huvitavamaks, sest kuna me oleme videoplatvorm, me tegelikult ka koolitame noori kogisid filmitehnikas, filmitegemises ja teistes sellistes asjades. Mõte on selles, et mõne aja pärast on kogid ise piisavalt vilunud, et töötada filmioperaatoritena ja osaleda päris töös, mida on vaja akadeemia toimimiseks. Nii et see ei anna neile mitte ainult üldist haridust ja majanduslikke võimalusi, vaid tööd otseselt ka akadeemia enda raames, et võimaldada neil lahti öelda Colombia väga kasinate võimalustega kohalike olude sõltuvusest. Nad saavad uute tulevikukõlblike oskuste ja oma traditsioonilise pärandi kaudu palju laiema ligipääsu maailmale ja võimaluse sellest ka natuke kasu saada. Samal ajal ei tõmba me seda tehes neid mitte nende kultuurist eemale, vaid vastupidi – nad hakkavad ise tootma sisu, mida kasutatakse platvormil ja kogid saavad sellest tulu.
See tugevdab traditsioonilist kultuuri ja me oleme seda juba näinud esimesi noori koolitades. Noored hakkavad taas huvi tundma oma kultuuri vastu, mis on kahjuks, sarnaselt paljudele teistele põlisrahvaste kultuuridele, aeglaselt hääbumas. Noori hakkab praktilistel põhjustel huvitama rohkem TikTok või Instagram kui see, mida vanavanemad neile köögilauas räägivad. Kui aga nende traditsiooni vastu tuleb huvi väljastpoolt ja see on seotud veel majandusliku võimalusega, siis muutub traditsiooniline identiteet järsku väga huvitavaks. Noored hakkavad nägema vanavanemate lugudes väärtust laiemalt kui ainult kultuurilises, ajaloolises või folkloorses mõttes, pärimus muutub ka praktiliselt oluliseks nende elus.
Noored hakkavad nägema vanavanemate lugudes väärtust laiemalt kui ainult kultuurilises, ajaloolises või folkloorses mõttes, pärimus muutub ka praktiliselt oluliseks nende elus.
Meie pakutav võimalus peaks aastate jooksul mitmekordistuma. Kui platvorm kasvab ja süsteem areneb, kujuneb põhimõtteliselt isemajandav kogukond filmitegijaid põlisrahvaste seas, kes saavad muidugi teha oma iseseisvaid projekte, kuid kellel on alati ka võimalus toetada ja panustada Timeless Wisdom akadeemiasse. Süsteem hakkab põhimõtteliselt iseseisvalt toimima. Me oleme sellise väärtusahela loomisega juba alustanud ja esimesed tulemused on väga head. Tegelikult võtsime siin kasutusele kogide toitvate suhete, asjade vastastikuse seotuse ja ringluse põhimõtted ning kavatseme neid rakendada enda organisatsioonide toimimise alusmudelitena.
/nginx/o/2025/04/24/16796677t1h1ea4.jpg)
Millised on mõned praktilised sammud, mida üksikisikud ja ettevõtted saavad astuda, et lisada põlisrahva tarkust oma igapäevasesse toimimisse ja otsustusprotsessidesse?
See on muidugi kõige läänelikum lähenemine kõigele, sest me tahame asju ellu viia. Võiks öelda, et meil on läänelikus kultuuris kinnisidee rakendada asju ja jätta vahele mõtteviis või vaimsus. Sellisel viisil ei hakka minu arvates aga vajalik muutus tööle. Võin kohe öelda, et kui me otsime lihtsalt kiireid lahendusi, siis siin ei ole neid viit põlisrahvaste sammu tarkusele või kümmet sammu edule ja õnnele. Siin on teekond, mis võtab esmalt lahti meie praeguse süsteemi taustal oleva mõtteviisi. Seda on vaja teha, et taastada midagi, mida võime nimetada põliseks aruks või põlisintellektiks.
Meil on läänelikus kultuuris kinnisidee rakendada asju ja jätta vahele mõtteviis või vaimsus. Sellisel viisil ei hakka minu arvates aga vajalik muutus tööle.
Küsimus ei ole selles, et minna ja võtta kusagilt mujalt maailmast üle põlisrahvaste tavasid. Me võime seda muidugi teha ja mõnel juhul on see võibolla isegi mõistlik, näiteks läheme ja uurime nende põllu- või veemajanduse tehnikaid või muud sarnast. Aga põhimõtteliselt ei ole ju asi selles. Me otsime põlisrahva tarkusega tegeledes tegelikult põhjalikumat muutust, olgu see siis lugemise, videote vaatamise või mõnel asjakohasel juhul ka põlisrahva endaga kohtumise kaudu. See tarkus on midagi, millesse saab süveneda.
/nginx/o/2024/08/28/16319831t1h9ede.jpg)
Näiteks Timeless Wisdom akadeemia puhul me läheneme nii, et inimesed saavad lihtsalt vaadata, kuidas põlisrahva vanemad räägivad erinevatel teemadel, kuid me ei soovita neil ainult üks kord vaadata, teha märkmeid ja proovida hakata rakendama, vaid soovitame vaadata korduvalt uuesti. Selline on põlisrahvale omase õppimise esimene samm, mis on enamasti suuline õppimine ning toimub kuulama harjutamise ja kordamise kaudu. Sellisel viisil hakkame tasapisi maailma teistmoodi nägema ja rakendamine tuleneb sellest, et me vaatame ühel hetkel asju põhimõtteliselt teistmoodi. Et teha midagi viisil, mis läheb sügavuti ja ei ole lihtsalt õõnes koopia mingist praktikast, mis tegelikult kuulub kuhugi mujale või mõne teise kultuuri juurde, on vaja, et me hakkame uuesti kasutama omaenda põlisrahvale omast intelligentsust; ehk teisisõnu, oleme võimelised ise infot saama ja looma omaenda lahendusi paljudele meie kui ühiskonna või ka ettevõtete väljakutsetele. Siis on need meie enda põlislahendused, mitte teiste omad või kusagilt mujalt.
On vaja, et me hakkame uuesti kasutama omaenda põlisrahvale omast intelligentsust
Mõnel juhul, nagu ma juba mainisin, võib olla rakendusliku asja ülevõtmine mõistlik, isegi otsustusmeetodite puhul, kuid nii me ei jõua selleni, milles on asja tuum. Siin on tegemist pikema, meie enda põlisusega seotud õppimis- või ümberõppimisprotsessiga, mis lihtsalt vajab rohkem aega. Ja ma ei mõtle siinkohal selliste tavaliste asjade tegemist nagu looduses aja veetmine, koeraga jalutamine, jooksmas käimine või muud sarnast. Ma pean silmas rahulikku istumist kas jõe ääres, kivi või vana puu juures, et saada infot vahetult nendest kohtadest, sest kui seda regulaarselt teha, siis hakkate tundma, et tulevad teistsugused mõtted. Need mõtted tulevad pühadest kohtadest, erilistest puudest, erilisest veest või erilistest koobastest. Need paigad hakkavad teid otseses mõttes teavitama, kui lähete inimeste loodud maailmast eemale.
See on midagi, mida igaüks saab teha väga elementaarsel tasandil, minna loodusesse ja lasta end teavitada. Samas see sõltub ka, kuhu te lähete, sest ükskõik milline paik looduses ei tee seda. Kogu taastav liikumine on minu teada ju mingites osades seotud ka põlisrahva tarkustega, millest kasutatakse otsuste tegemisel näiteks elemente või lausa metoodikaid. Kuid minu praktilise kogemuse põhjal suur osa sellest ei toimi ilma mõtteviisi ja paradigma kallal korralikult töötamata.
järgneb
Intervjuu tõlkimisele ja toimetamisele aitas kaasa Koosloome Koda MTÜ tuumik.
/nginx/o/2025/04/24/16796695t1hfc8d.jpg)