TRINOKKEL ⟩ JUHTKIRI: turvalistest piiridest väljunud mäng

Foto: Margus Ansu/ erakogu / Andre Taal / Mihkel Lappmaa

Tehnoloogia negatiivsed kõrvalmõjud avalduvad aja möödudes, ettearvamatult ja vääramatult, tuletab meelde Trinokli toimetus.

"Inimkond on kasvanud nii suureks, et me ei saa ennast enam pidada lasteks, kes tohivad tehnoloogiaga ette mõtlemata oma liivakastis mängida. Me peame aru saama, et see mäng on ammu turvalisest kastist väljunud, ning me peame ette vaatama, mida me mille jaoks ja kuidas kasutame. Kui on risk loodust ja elurikkust kahjustada, siis peame seda võtma tõsiselt. Loodust on meile vaja. Kui võtame looduselt praegu rohkem, kui sellel on anda, siis kahetseme seda hiljem. Või siis polegi enam aega kahetseda," ütleb säilenõtkuse uurija Karin Kruup käesoleva lehenumbri intervjuus.

See on päris täpne kokkuvõte inimkonna suurest kimbatusest (human predicament). Võib-olla tunduvad need kõnekeelsed sõnad ebamäärased. Pole raske ette kujutada siin „ninaprilli”, kes tõstab hoogsalt käe ja nõuab, et kõigepealt tuleks defineerida „loodus”, „rohkem, kui sellel on anda” ja „kahetsemine”. Saab minna sõnakasutuselt peenemaks küll, ainuüksi „süsihappegaasi emissioon” kõlab peenemalt. Ometi on pilgu täpsus pahatihti pilgu kitsus. Võib öelda, et massikommunikatsioonis ongi juhtunud nõnda, et inimkonna ökoloogilisest ületarbimisest on kitsendamisi saanud kliimasoojenemine ja sellest omakorda silmaklapistatud raev süsihappegaasi vastu. Mastaapne ja kompleksne kimbatus on suurlihtsustatud spetsiifiliseks süsihappegaasi-probleemiks, millel olla tehnoloogiline lahendus. Ometi pole süsihappegaasi üleliigne emiteerimine inimkonna ökohädade juurpõhjus, vaid pelgalt üks, kuigi kõige tuntum näide paljudest põhjustest. Taoline monofookuseline lähenemine võimaldab õilmitseda pseudodebattidel, mis raiskavad ainult aega, näiteks kliimamuutuse inimtekkelisuse küsimusel ja sellel, kas ja kuidas on võimalik ehitada imemassin, mis selle süsihappegaasi taas õhust välja imeb. Ses mõttes ongi palju täpsem öelda, et võtame looduselt rohkem, kui sel on anda, ja loodust on meile vaja. Kuigi see ei kõla just tippteaduslikult.

Mastaapne ja kompleksne kimbatus on suurlihtsustatud spetsiifiliseks süsihappegaasi-probleemiks, millel olla tehnoloogiline lahendus.

Me kipume unustama, et tehnoloogiline innovatsioon aitab maailma parandada ainult teatud piirini ning sellel on peaaegu alati soovimatud ja ennustamatud kõrvalmõjud. See on ka põhjus, miks on globaalsete keskkonnaprobleemide leevendamisel liigne tehnoloogiale keskendumine halb mõte.

Ameerika ökoloogi Barry Commoneri poolsada aastat tagasi sõnastatud ökoloogia esimene “seadus” ütleb meile, et kõik on biosfääris kõigega seotud. See seotus toimib kõigil eluslooduse tasanditel ning puudutab sügavalt igasuguse tehnoloogia rakendamist ja eriti sellega kaasnevaid negatiivseid mõjusid. Ka inimene on looduse lahutamatu osa ja kõik, mis ta loodusele teeb – olgu hea või halb – tuleb ringiga talle endale tagasi. Lihtsalt tegija ja tagajärjega pihta saaja võivad olla erinevast põlvkonnast või erinevast riigist. Õigupoolest on iga tehnoloogia üpris üldine omadus see, et kasu sellest saab selle kasutaja, aga kõrvalmõjud hajutatakse kõigi kraesse – mootorimõnu jääb sõitjale, heitgaasid hajuvad kõigi ühisesse atmosfääri. Kuni ületatakse mingi nähtamatu taluvuspiir. Või siis jõutakse täiesti karmide matemaatilis-füüsikaliste piirideni, mida selles numbris kirjeldab mõttekoja Post Carbon Institute vanemteadur Richard Heinberg.

Õigupoolest on iga tehnoloogia üpris üldine omadus see, et kasu sellest saab selle kasutaja, aga kõrvalmõjud hajutatakse kõigi kraesse.

Ceteris paribus on ladinakeelne väljend, mis tähendab „kõik muu jääb samaks”. Seda kõigi füsikalistlike teaduste alusprintsiipi kasutatakse sageli ka majandusteaduses ja loogikas, et analüüsida ühe muutuja mõju, eeldades, et kõik teised tingimused ei muutu.

Ökoloogia esimese seaduse võiks sõnastada ka nõnda: eluskooslustes on ceteris paribus alati vale. Ja inimühiskond on Maa elustiku osa. Muutub temperatuur, muutub kõik, kaob üks liik, muutub kogu kooslus.

Eriti alates valgustusajastust on inimene seadnud end loodusest kõrgemal seisvaks vaatlejaks ja käsitlenud loodust vaadeldavana. Teaduses sillutas see teed reduktsionismile – kompleksse süsteemi taandamisele tema koostisosade mehaaniliseks summaks. Viimane omakorda aitas jõuda teadmisteni, mis võimaldasid looduse üle domineerida, seda ekspluateerida ja kontrollida. Kujutledes inimest looduse kroonina, tekkis hukatuslik illusioon, et just masinad on need, mis võimaldavad meil muutuda looduskeskkonnast sõltumatuks. Täna teame, et see pole nii.

Suurt osa tehnoloogilisest arengust on vedanud uskumus, et inimene suudab oma elukeskkonna kujundamisel loodusest nutikam ja parem olla. Paraku on nii, et kui inimene hakkab oma tehnoloogiaga omakasupüüdlikel eesmärkidel loodust optimeerima, läheb tasakaal momentaalselt paigast ning sellel on varem või hiljem negatiivne mõju elusloodusele, inimesele sealhulgas.

Kuna tehnoloogia rakendamise negatiivsed kõrvalmõjud esinevad tihti ettearvamatul kujul ja sageli teises maailma otsas, vahel ka pika aja möödudes, ei seostata neid mõjusid alati tekkepõhjusega (tehnoloogiaga). Siinkohal tuleb märkida, et kuna tehnoloogial on enamasti ka positiivne mõju, keskenduvad tehnooptimistid peaasjalikult just viimasele ja ignoreerivad negatiivseid aspekte.

Kuna tehnoloogial on enamasti ka positiivne mõju, keskenduvad tehnooptimistid peaasjalikult just viimasele ja ignoreerivad negatiivseid aspekte.

Commoneri neljas “seadus” ütleb: tasuta lõunasööke ei ole. Globaalne ökosüsteem on üks tervik, kuhu midagi ei lisandu, ilma et kusagil midagi kaoks. Kui inimene loodusest midagi ammutab, tuleb selle eest varem või hiljem tasuda, mistõttu ükski tehnoloogia ei paku tasuta hüvesid. Kui kaasaegse tehnoloogia negatiivsed kõrvalmõjud avalduvad väga kiiresti ja suures ulatuses, siis võivad need ületada keskkonna kohanemisvõime. Selle tulemuseks on looduslike protsesside katkemine, millel on sageli pöördumatud tagajärjed. Hea näide on siin inimtekkeline kliimamuutus ja selle potentsiaalne võime viia ökosüsteemide kokkukukkumise ja tsivilisatsiooni hävinguni ning pühkida lühikese ajaga maapinnalt suur osa miljonite aastatega evolutsiooni poolt loodust.

Me peame mõistma, et nii keskkonna kui ühiskonna kohanemisvõimel on piirid. Bioloogiline evolutsioon on väga aeglane protsess, ainuraksetest tänase liigirikkuseni jõudmiseks on kulunud kolm miljardit aastat. Nüüd on sellesse tasasesse arengusse lisandunud inimene, kes juurutab oma innovaatilisi lahendusi niivõrd kiiresti, et uute tehnoloogiate mõju keskkonnale ei olegi võimalik korralikult hinnata. Tulemuseks on esmapilgul positiivsena tunduvad lahendused, millel on pikaajaline ja kaugeleulatuv negatiivne mõju.

Arvestades, et loodus on lahutamatu tervik, mille tasakaalu tagab evolutsioon, ei ole inimesel võimalik välja mõelda midagi looduse poolt loodust paremat. Tehnoloogia abil ajutiselt saadud hüvede eest tuleb maksta hiljem igal juhul.

Kui sisepõlemismootorite laia leviku kõrvalmõjud on suhteliselt lihtsalt mõistetavad, siis interneti ja sotsiaalmeedia ootamatute kõrvalmõjude avastamisega tegeleme reaalajas. Sotsiaalmeedia on kõige kaheldamatult positiivse kõrval teinud võimalikuks igasugused kõlakambristumised, radikaliseerumised, infosõjad ja muu sellise. Sotsiaalse usalduse suurest tähtsusest kirjutab käesolevas numbris Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia kaasprofessor Mai Beilmann. Eks usalduse kadumiselgi ole palju väga eriilmelisi põhjuseid, peegelneuroneid varjestavast sotsiaalmeediasuhtlusest kodumetsade lageraiumiseni. Viimase hingelõhkuvast toimest kirjutab näiterikkalt looduskaitsja Farištamo Eller.

Samuti võib täheldada, et samaaegselt (ja küllap ka mingil määral selle tõttu) uute kommunikatsioonitehnoloogiate arenguga on läinud soosuhted kuidagi väga pingesse, poiste ja tüdrukute maailmapildid kasvavad lahku ja sündimus langeb kõikjal kivina. Ühelt poolt hästi pehme teema, aga ometi on see üks suuremate ühiskondlike tagajärgedega megatrend.

Avo-Rein Tereping kirjutab, kuidas praegune sündimuskriis on viimas rahvaarvu kiire vähenemiseni, mis võib omakorda viia mitmete tõsiste probleemideni. Majandus ja sotsiaalne heaolu satub tugeva löögi alla juba varem, rahvastiku vanuselise koosseisu ebasoodsaks muutumisega. Samas, kui rahvaarv väheneks sujuvamalt, võiks see pakkuda realistlikku teed loodusressursside koormuse leevendamiseks ja keskkonnapiiridesse taandumiseks. Kuna Eesti rahvaarv ei ole erinevalt muust maailmast viimase saja aastaga oluliselt kasvanud, tuleks meil siiski keskenduda eelkõige demograafilisse vetsupotti libisemise vältimisele ja keskkonnajälje vähendamisele inimese kohta. Kultuuriline mitmekesisus on sama oluline kui bioloogiline.

Lisaks saab kogide ja ühiskondlike protsesside uurija Lucas Buchholzi vahendusel teada, mida on meil õppida selle põlisrahva tuhandete aastate taha ulatuvast loost; lugeda väikeettevõtja Lauri Põllu arutlust, kas edu ettevõtluses on võimalik ka kasvuta; ja ülevaate sellest, mida kujutab ja milliseid võimalusi pakub kogukonnakeskus ja säilenõtke eluviisi katselabor Kopli 93, mille üheks rajajaks on Karin Kruup.