TRINOKKEL ⟩ Eesti usalduse Ameerika mägedel

Foto: Aldo Luud / Andre Taal / Mihkel Lappmaa

Suure osa meie igapäevatoimetustest teeb palju lihtsamaks selline nähtamatu valuuta nagu usaldus, kirjutab Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia kaasprofessor, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige ja Eesti Sotsioloogide Liidu president Mai Beilmann.

Me ei pruugi usaldusele kuigi palju mõelda, aga näiteks oma jope valveta garderoobi või koti lukustamata klassi jätmine on näited usaldusest teiste inimeste vastu, sest selliselt käitudes lähtume eeldusest, et enamus inimesi käituvad ausalt ning meie jope või kott on ka meie naastes alles. Sotsiaalteadlased nimetavad usku sellesse, et valdavalt käituvad teised meiega ausalt ja heatahtlikult või vähemalt mitte otseselt pahatahtlikult ja meie huvisid kahjustavalt, üldistatud usalduseks (edaspidi usaldus).

Igale ühiskonnale on kõrge usalduse tase väga ihaldusväärne, sest see viitab tervemale ühiskonnale nii majanduslikus, sotsiaalses kui poliitilises mõttes; usalduse vähenemine seevastu võib olla märk ühiskonna tervise halvenemisest. Usalduse kasulikkus seisneb selles, et see toimib ühteaegu nagu määrdeaine, mis hõlbustab vahetustehinguid, ja teiselt poolt nagu sidusaine, mis soodustab inimeste vahelist koostööd ja võimaldab inimestel liituda erinevateks ühistegevusteks ning teha koostööd ka nende kaaskodanikega, keda nad isiklikult ei tunne. Seega võib öelda, et usaldus paneb paremini ja kuluefektiivsemalt toimima kõikvõimalikud inimkooslused ja inimeste loodud süsteemid rahvatantsurühmast riigihalduseni.