:format(webp)/nginx/o/2022/12/29/15051161t1hb6de.jpg)
/nginx/o/2025/04/24/16797566t1hb5f8.png)
Kui ei ole metsi, kus käia ja olla, kus korjata marju ja seeni, kui jääb vaid võsa, kuhu pigem keegi ei lähe, siis jäämegi ilma võimalusest metsaga koos olla ja kokku kasvada – kõigest, mis on olnud siiani nii loomulik, kirjutab looduskaitsja Farištamo Eller.
Üle Eesti on inimestel lõpmata hulk lugusid, kuidas pea igas Eestimaa nurgas on nende kodu-, marja- ja seenemets maha raiutud ja/või kuidas kogukonnal ei õnnestunud metsa päästa. Rahvana kaotame kultuuriliselt midagi igaveseks, kui meil ei õnnestu oma metsi hoida. Kui ei ole metsi, kus käia ja olla, kus korjata marju ja seeni, kui jääb vaid võsa, kuhu pigem keegi ei lähe, siis jäämegi ilma võimalusest metsaga koos olla ja kokku kasvada – kõigest, mis on olnud siiani nii loomulik. Sellisel juhul rahva tunnetus metsast kui kodu osast katkeb. Hiljuti jagas oma mõtteid Maarja Vaino pärast esinemist aktusel, kus kooliõpilastelt küsiti, mis on nende lemmikkoht Eestis: “/.../ lemmikpaikadeks on lastel kodu ja looduslikud paigad. Selle alla kuuluvad nii maakodu kui ka mererand, mets, nõmmed ja heinamaad.”