TRINOKKEL ⟩ TOOMAS TRAPIDO: Minu lugu ehk kuidas midagi oli pildil valesti

Foto: Ave Teeääre/Andre Taal/Mihkel Lappmaa

Toomas Trapido "Lood, mis loovad" 1. lugu.

Minu loo algus ehk kuidas midagi oli pildil valesti

Ma läksin Tartu Ülikooli bioloogiat õppima, sest mul oli keskkooli ajal tekkinud sisemine soov maailmast aru saada ja kuna mul oli loodusega hea suhe, siis tundus bioloogia sobiva valikuna. 1990-ndate alguses toimusid suviti veel pikad ja põhjalikud välipraktikad, mille käigus õppisin Eestimaa loodust omajagu tundma ja veel rohkem armastama. Aga mäletan, et juba esimesest-teisest kursusest saati näris mind tunne, et midagi on nagu puudu. Mind huvitasid muidugi peaaegu kõik maailma asjad ja ma ei tahtnud kuidagi keskenduda ühele kitsale valdkonnale, olid selleks siis samblikud, mis mulle meeldisid ja mida ma mõned kuud botaanikaaia kogudes lähemalt uurisin, või hoopis geenitehnoloogia, mille vastu on mul siiani huvi, aga sellele spetsialiseerumise soov päädis luhtunud püüdega mulle antud esimest selleteemalist artiklit läbi töötada. Käisin ka loodusteadustest vaata et valgusaastate kaugusele jäävates loengutes, nagu Marju Lepajõe vanakreeka keeles Johannese evangeeliumi põhjal või siis ühe mehhiklasest rändõppejõu Kesk-Ameerika mütoloogias. Lugesin palju suurepärases ülikooli raamatukogus. Akadeemias oli just sarjaloona hakanud ilmuma Uku Masingu „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”. Võtsin riiulilt ka Charles Darwini „Liikide tekkest” inglise keeles, et aru saada, mida evolutsiooniteooriale alusepanija originaalis mõtles. Ikkagi tundus midagi puudu olevat ja ma ei saanud aru, mis see on või kust seda otsida.

Pärast ülikooli töötasin kaks aastat vastloodud Karula Rahvuspargis, kus sain kogeda üksinda elamist üpris hõredalt asustatud alal, õppisin võro keelt mõistma ja natuke isegi kõnelema, vaatasin talvehommikul ust lahti tehes hundile silma, kütsin igal laupäeval suitsusauna, kõndisin mööda mahajäetud maastikke, tegin pilte, rõõmustasin kui sõbrad külla tulid. See oli aeg, kui veel olid tööl viimased metsavahid ja alustasid esimesed metsavargad. Mäletan, kui käisin ühel lumerohkel talvepäeval vana metsavahiga metsas vaatamas, kust ja mida võiks metskond raiuda ja nägime kolme tõeliselt kuninglikku põtra. Seejärel ütles vana metsavaht, kes tõepoolest igat kohta ja iga puud tundis, et võtame ehk siit natuke ja sealt natuke ja nii oligi. Ma sain täiesti füüsiliselt aru, kuidas on võimalik metsa suhtuda nii, et me oleme osaks sellest metsast. Samas metsavarguste, omandireformi ja turumajandusega tulid teistsugused suhtumised, mida püüdsin samuti mõista, kuigi see oli raske ja võõras. Tasapisi hakkasin enda sees vaikselt kuulma küsimust, miks on nii, et ühed hävitavad ja teised kaitsevad ja kas see peabki nii olema?

Tasapisi hakkasin enda sees vaikselt kuulma küsimust, miks on nii, et ühed hävitavad ja teised kaitsevad ja kas see peabki nii olema?

Karula aeg sai läbi ja mind kutsuti Tartusse Eestimaa Looduse Fondi (ELF) vedama. Nagu nimigi ütleb, tegeles ja tegeleb ELF looduse hoidmisega terves Eestis. 90ndate lõpp oli aeg, kui meie metsade laastamine sai hoo sisse – ükskord arvutasime, et iga päev liikus Eesti teedel ligi 30 varastatud puidukoormaga veoautot. Riigivõim neid tollal näha ei tahtnud, kuulsin oma kõrvaga ühe riigijuhi ausat seisukohta, et Eesti majanduse areng ja laste haridus, mida varastatud puude müügist rahastatakse, kaaluvad üles kahju loodusele. Eesti taasiseseisvumise järgne rahuaeg looduses oli läbi saanud. Kõikjal plaaniti ja hakati rajama uusi kaevandusi, tehaseid ning kõiksugu muid loodust vallutavaid ja allutavaid ettevõtmisi.

Veelgi enam – näiliselt loodussõbralikud tehnoloogiad ja tooted kippusid kandma nähtamatut seljakotti, mille sisse oli peidetud looduse ja inimeste kurnamine või lausa hävitamine. Päikesepaneelide ja tuulikute valmistamiseks on vaja maavarasid kaevandada ja energiat toota. Biokütusteks vajalike taimede kasvatamiseks on vaja maad, mis saadakse kas toidukasvatamise või ürglooduse arvelt, lisaks kulutab nende tootmine ise fossiilenergiat ja nii edasi ja nii edasi.

Kõik see suunas mu mõtted jälle filosoofilistele radadele. Miks on nii, et ühed hävitavad loodust, teised aga püüavad loodust kaitsta ja see paistab kestvat aegade lõpuni? See ei tundunud kuidagi mõistliku ega kaugeltki mitte inspireeriva perspektiivina. Küsisin enda sees, kas maailmas on teistsuguseid elu korraldamise viise, kus me ei peaks võitlema? Ei üksteise ega loodusega. Kus inimesed elaksid tasakaalus ning see olemise viis oleks inspireeriv ja elujõuline. Sellest küsimusest sai alguse aastaid kestev teekond. Oluline ongi küsida. Parem üks hea küsimus, kui sada vastust.

Toimuva üle mõtiskledes pidin endale selgeks tegema, mis asi on majandus, miks see peab kasvama, kust tuleb võluväega nähtus nimega raha, mis paneb rattad käima. Nii saeketti liigutava hooratta kui metsaveoki rattad. Ilma rahata ei toimu ju suurt midagi ja vastupidi, kui mängus on raha, hakkab kohe hirmsasti toimuma. Majanduse toimimist uurides põrkasin korduvalt arusaamale, et kõige aluseks on konkurents, et konkurents viib edasi, tugevamad jäävad ellu ja nõrgemad... ütleme, et neist pole heas seltskonnas kombeks rääkida. See on ju loodusseadus, sest juba Darwin ütles nii. Samuti sain teada, et loodus on ressurss, mis omandab väärtuse seda väärindades. Metsas kasvaval puul erilist väärtust ei ole, hea küll, bilansis võib-olla küll, saab näiteks laenu võtta puud panti pannes. Aga tõelise ehk rahalise väärtuse omandab puu ikka mahasaetuna.

Põhimõtteliselt sai sõnaga konkurents põhjendada mida iganes.

Seda konkurentsijuttu tuli uksest ja aknast. Ajalehekuulutustes pakuti konkurentsivõimelist palka, riik pidi konkureerima teiste riikidega, kool teiste koolidega, lasteaed teiste lasteaedadega, laps teiste lastega, ülikool teiste ülikoolidega – konkurentsist räägiti iga päev ja iga kell ning see oli loomulik, sest tegu oli loodusseadusega! Kõik teadsid seda. Põhimõtteliselt sai sõnaga konkurents põhjendada mida iganes. Ka metsavargust. Aga mina olin natuke Darwinit lugenud ja ma ei ole kindel, et talle oleks meeldinud, kuidas tema mõtteid (ära) kasutatakse. Darwin kirjutas, et kõige kohastunumad (mitte kõige tugevamad!) jäävad ellu ja annavad rohkem järglasi. Midagi oli siin pildil valesti. Miski selles loos ei klappinud.

(järgneb)