/nginx/o/2025/04/04/16754464t1h461d.jpg)
Oma teekonda kliimaaktivismist taastava põllumajanduseni meenutavad Henri Holtsmeier (31) ja Karola Kivilo (30).
Henri:
Oli külm ja kõle veebruarilõpp aastal 2019. Rullisin tülpinult Facebooki ja äkki märkasin postitust: “Üleilmsed kliimastreigid jõuavad Eestisse”. Teadsin, et tahan panustada positiivse muutuse jõusse. Olin kuulnud Greta Thunbergi kõnet Helsingis: “Me ei saa päästa maailma mängides reeglite järgi, sest reeglid ise peavad muutuma.” Otsustuskoht oli selge: kas võtan end nüüd kokku või käin edasi nihilismi teed, hinges süvenev tühjus.
Seniks olin pool elu kobanud ringi lootusetuses. Juba teismelisena kinnistus minus arusaam, et maailm, milles elame, on fundamentaalselt mäda. Liialt tihti jääb hoolimine ja üksteisega arvestamine vaid pinnapealseks sõnakõlksuks, rääkimata loodusest meie ümber, mille ekspluateerimine kasumi nimel toimub süstemaatiliselt.
Võtsingi Tallinna kliimastreikide korraldajatega ühendust, kes mind Tartu aktivistidega kokku viisid ning koos panime aluse Tartu esimesele kliimastreigile. Kooskõlastus politseiga, kaamerad, sajad ja sajad noored väljas plakatitega ja usuga muutuse võimalikkusesse. Ühtäkki asendus tühjus hinges seda täitva lootusega. Ehk on elutervem maailma tõesti võimalik?
Minu pettumuseks kulmineerus sündmus paari meediakajastusega, kus poliitikud arvasid, et eks see õige asi ole, mida noored ajavad. Meie siht, et poliitikud tegutseks kliimamuutuste leevendamise nimel, sai hetkeks hoogu. Kuid fossiilseid kütuseid põletati edasi. Vaid nädalaga hajus arutelu ja tundus, et oleme jälle alguses.
Tagusime rauda, kuni see veel kuum oli: kohtusime poliitikutega, kirjutasime kirju, avaldasime järjepidevalt meelt rohkem kui kahesajal reedel, andsime koolides kliimamuutuste teemalisi külalistunde ja korraldasime kodanikuallumatuse aktsioone. Mis pähe tuli, sai ka teoks, ükskõik kui hullumeelne. Kliimakriis pidi leidma tee suurde poliitikasse. Küünal põles ereda leegiga.
/nginx/o/2025/04/04/16754561t1h8365.jpg)
Karola:
Mind viis kliimastreikidele minu suur armastus looduse vastu. Suure osa oma vabast ajast ülikoolis veetsin kodukandis metsi mööda uidates. Naljatlesin, et õpin ju professionaalseks loodusturistiks. Ühiskondlikust aktiivsusest polnud ma mõelnudki. Õppisin nägema, märkama ja lugema loodust.
Ajal, mil streigid algasid, ekslesin samuti üsna sihitult. Välja arvatud lõputöö kirjutamise ajal, mis pärast kolme aastat edasi lükkamist sugugi lihtsamaks polnud läinud. Elasin läbi sügavat tähendusekriisi, puudus ühendus iseenda ja teistega. Sügav tühjuse tunne, mis mind mu eluteel saatnud oli, käis endiselt kaasas, eesmärk puudus. Defineerisin end üksiku hundina, kellele nii meeldibki.
Siis kohtusin Henriga. Temata poleks ma aktivismiga kuigi pikalt jätkanud.
Kaks aastat kliimastreikidel käies kogesin kuuluvust – ausaid vestlusi, millel on tähendus. Aktivism sillutas teed tähendusrikkusesse ja ajapikku hakkas sooja leegiga põlema sügavam ühendus iseendaga, aktsepteerimine ning mõtestatud ja väärtuspõhine elamine.
/nginx/o/2025/04/04/16754565t1h15a2.jpg)
Kus on lootus?
Henri:
Kuid veel eredamalt põlesid fossiilsed kütused. Riik investeeris 125 miljonit uue õlitehase ehituseks. Kui käisime tollase peaministri jutul, arvas too, et “no jah, loodust tuleks ikka hoida, aga Eesti rahvuslikku rikkust maapõues tuleb kasutada”.
Otsustasime oma õiguse maksma panna kohtus, kus saavutasime ka lühiajalist edu. Kui projekt on vastuolus seadusega, siis miks loobuda projektist, kui saab hoopis muuta seadust, arvas riik. Tõdesin, et läbi kohtusüsteemi ikka poliitika vastu saa.
Tõsi, tänaseks on olukord parem. Riik arendab kliimaseadust (siinne on kirjutatud enne märtsikuist “valitsusremonti”, mille järel kliimaseadusest loobuti – toim.) ja märkimisväärne osa elanikkonnast näeb kliimamuutusi kui probleemi. Arutelud kriiside ületamisest on tulisemad kui kunagi varem. Kahjuks kiireneb globaalne kuumenemine väledamalt kui sünnivad poliitilised otsused seda piirata.
Kui 2019. aastal sai meie peaeesmärgiks, et Eesti kasvuhoonegaaside heide jääks Pariisi kokkuleppega seatud piiridesse, ehk alla 1.5 kraadi globaalse pinnatemperatuuri keskmise soojenemise, siis juba eelmisel aastal sai see piir ületatud (Pariisi leppesse kirjutatu all peetakse silmas pikemaajalist ületust – toim.). Seda aastakümneid varem, kui veel hiljutised prognoosid ennustasid. Sel masinavärgil on hoog sees.
Temperatuuri tõus kiireneb. Inimtegevuse tõttu oleme ületanud mitmed planetaarsed taluvuspiirid nagu biosfääri terviklikkus ja elurikkus, kliimamuutused, aineringete häiringud, maakasutuse muutus, magevee tarbimise kasv. Kuumenemine on võtnud eksponentsiaalse trajektoori (globaalse temperatuuri tõusmise kohta on raske öelda rohkemat kui seda, et see pole lineaarne. Mingis lähenduses ja ajavahemikus võib lugeda seda ka eksponentsiaalseks – toim.).
Vaid luuludega juht saab väita, et küll me seda kõverat painutame. Kurb. Ometi iga kraadikümnendik loeb palju. Kuid kuidas selles suunas liikuda?
/nginx/o/2025/04/04/16754567t1hf221.jpg)
Karola:
Kliimaärevus – tulevikku suunatud emotsioonid ja ebakindlus seoses kliimakriisi ja keskkonnakatastroofi ohuga. Esimest korda kogesin seda 2020. aastal ning mõistsin alles hiljem, et see pole ainult minu isiklik tunne, vaid ühiselt jagatud väljakutse.
Õppisin EMÜ-s loodusturismi, kuid ennekõike loodusteadusi – mõistsin ökosüsteemide keerukat läbipõimitust. Süvenesin IPCC (valitsustevaheline kliimamuutuste paneel – toim.) raportisse “1,5 °C ja pöördumatud tagajärjed”. Läbisin kiiresti kliimaärevuse kaks esimest faasi: meeletu infomahu läbitöötamise ja ennastohverdava tormamise maailma päästmiseks.
Seisin esimest korda silmitsi saabuva keskkonnahävinguga. Lugesin Derrick Jenseni raamatut “Endgame” (“Lõppmäng”), mis paljastas kapitalistliku ühiskonnakorralduse narratiivid, mis kõik jõudsid ühte kohta kokku: võim ja kasum üle kõige muu. Kliimamuutused ja keskkonna hävimine on ju isikliku kasumi juures õige väike ohverdus. Kultuurilised ja ühiskondlikud normid, mida iseenesestmõistetavana võtsin, lagunesid koost. Nähtavale ilmus sisutühi skelett, mis lubab täita inimeste vajadusi, müües kustutamatut janu plastpudelis.
Sain isa-poega Gabor ja Daniel Maté toel aru, et ainus viis edasi minna on hakata elama tähendusrikast elu. Elu saab nautida vähemalt sama palju ka loodust hävitamata. Tunda naudingut ja rõõmu, mis toovad hea täidetud tunde, terviklikkuse. Esile kerkisid elu osad, mida ei saa neuroturundusega müüa: suhted, kuuluvus, kirev sisemaailm, looduse ilu väärtustamine, tähenduse ja eesmärgiga tegutsemine (viide Gabor ja Daniel Maté raamatule “Normaalsuse müüt: trauma, haigused ja tervenemine toksilises ühiskonnas” – toim.).
Olin tundnud leina, kurbust, viha, hirmu, abitust, tuimust, pettumust, jälkust. Viis aastat hiljem tunnen seda kõike ikka, kuid ka lootust, kuuluvustunnet, sihikindlust, pühendumist, julgust, armastust, jõustatust, tänulikkust ja kohalolu keskkonnakriisis, milles me oleme.
/nginx/o/2025/04/04/16754570t1h3539.jpg)
Lootus peitub looduses
Henri:
Oli järjekordne kõle talveilm ja olin järjekordselt tühjas kohas. Ühendus aktivistidega oli asendunud suhtumisega “kuidas te küll nii naiivsed olla saate” ja entusiasm läbipõlemisega. Järjekordselt sotsmeediat rullides avastasin pöördelise idee.
Taastav põllumajandus. Mis siis, kui kasvataksime oma toitu nii, et võidab nii inimene, loodus kui ka majandus? Vau, mõtlesin, sest just vastuolu viimase kahe vahel näis ületamatu. Mind paelus mõte mõista loodust ja luua seeläbi päris lahendusi.
Ridgedale Permaculture talu Rootsis, kelle postitust märkasin, oli sellest ehe näide. Kümme hektarit maad ja ligi miljon eurot käivet aastas. Pere ja töölised toidetud, kõrge lisandväärtus toodetud ning loodus hoitud. Veelgi parem: kunagisest kiratsevast heinamaast oli saanud lopsakas ja elurikas niit.
Lääne kõrgtehnoloogilises ühiskonnas oleme me proovinud loodust kontrollida ja oleme kaotamas oskust teha loodusega koostööd. Loodus aga on ehitanud toimivaid lahendusi miljardeid aastaid. Mikroorganismide ja seente võime lagundada elu jäägid taas ehitusklotsideks ja taimede fotosüntees on end evolutsiooni vältel tõestanud.
Loodust matkides võime saada kasu selle toimimisest. Just siin peitub vastus süvenevale katastroofile. Miks kaevata üles hektareid maad ja ehitada õhust süsinikdioksiidi eemaldavaid masinaid, kui parim süsiniku siduja asub otse meie jalge all? Mulle meenus ütlus leiutaja Bucky Fullerilt: “Tegelikkusega võideldes ei muuda sa midagi. Millegi muutmiseks tuleb luua uus mudel, mis muudab olemasoleva iganenuks.” Milleks tormiga võidelda, kui saad purjed heisata?
Karola:
Kõndisime Pärnu lahe jääl päikeseloojangu poole. Maad ei olnud peaaegu nähagi, merel paistsid mitmed kalameeste kuudid, mõned inimesed liuglesid tõukekelkudel tuisates mandri poole. Arutasime, kas kandideerida Mõisamaa ökokogukonda kogukonna aednikuks. Olles teoreetiliselt kogukondliku eluviisi suured austajad, oli hea võimalus seda praktikas proovida. Õppida permakultuuri ja taastava põllumajanduse võtteid kasutades toitu kasvatama, teeme ära.
Kogesime üheksa kuud justkui enesearengu kiirendis elamist. Mu illusioon, et olen üksik hunt, introvert, kes headel päevadel tahaks inimestega kohtuda ja suhelda kolm korda nädalas, hakkas hajuma. Suure valuga kerkisid nähtavale piirid ja vajadused. Sain aru, mida tähendab tunda end hästi, päriselt tervena kõigil inimeseks olemise tasanditel. Asi ei olnud kunagi selles, et ma ei taha inimestega palju aega veeta, vaid tahtmatuses teha seda suvaliste inimestega. Suhtlus inimestega, kellega saab olla haavatav, avatud, aus ja täiesti autentne, on elukvaliteeti tõstev.
Me võitlusind elu eest hakkas asenduma armastuse ja loomissooviga.
Ma ei teadnud, kuidas täpselt, kuid oli visioon: elada looduses, kasvatada toitu ja alustada taastavatel meetoditel ettevõtlust. Ütlesin Henrile, et me ei pruugi isegi teada võimalusi, kuidas me selle kohani jõuame. See koht jõudis ise meieni.
Ja õnn peitub lihtsuses
Henri:
Täna äratab meid tõusev päike, õue astudes kuulen linnulaulu ja näen lopsakat loodust. Tunneme end rohkem õnnelikuna kui kunagi varem. Väljakutsetest ja stressist mõistagi ka selles eluviisis puudu ei jää. Isegi vastupidi: kui aktivistina vastutasin tulemuste eest oma mainega, siis ettevõtjana vastutan oma varaga.
Sellele vaatamata tunnen, et poole ööni ettekasvatuseks riiuleid ehitada on kordades etem kui kirjutada pressiteadet, milles hea õnne korral ehk mõni ajakirjanik uudisväärtust näeb. Kui aeg küps, külvan kassetti seemned ja asetan riiulile kasvama. Pressiteade, sai see siis avaldatud või mitte, kaob aga tänapäeva infomüras kui piisk merre.
Keskkonnakaitse rindel olid meie eesmärgid meie kontrolli alt väljas. Võisime poliitikuid ja avalikkust veenda palju oskasime, kuid otsuseid tegid nemad. Täna ei saa me kontrollida ei ilma ega turgu, kuid näeme vilju kasvamas. Ja see annab meile indu, tegutsemaks oma väärtustega kooskõlas, tehes, mis meie võimuses.
Kui leppisime asjaoluga, et masin on lagunemas, andis see meile uut energiat, et visioneerida, missuguses maailmas elada soovime ja rajada teed sel suunal. Nihilism on asendunud tänulikkusega tänase üle, ja lootusetus usuga oma võimesse luua. Me ei tea, kuidas täpselt meie ühiskond globaalsetest kriisidest läbi läheb, kuid see polegi oluline.
Karola:
Elada jõe ääres on üks neist võrratutest luksustest ja tüüne rõõmu allikatest. Jõgi on oma stoilises kohalolus justkui alati samamoodi seal, alati kohal. Meenutades, et mis iganes toimub minu sees, minu ümber, maailmas, jõgi ikka voolab. Ta pakub oma vankumatu kohaloluga lohutust.
Vahel jõe ääres käies märkan, kuidas jõe vaikuse taustal tormab mu peas samal ajal palju mõtteliine, keha on ärevil ja äkiline. Teinekord aga kuulen enda sees samasugust vaikust nagu mu ümbergi.
Akna taga on öösiti looduslik pimedus. Selgete ilmadega on tähistaevas pea kohal. Kuult langevad varjud krudisevad talveõhtul põlde mööda kõndides. Päikeseloojangu värvid. Jäätunud jõgi. Esimesed naadid ja sinililled kevadel. Sookurgede kajavad trompetid. Suu täis magusat metsmaasika maiku. Mustikasinised sõrmed.
Elame väikeses 24-ruutmeetrises ratastega majas. Meie suureks õnneks saime renoveerida vanas maakivist majas ahjuga ruumi, mis parandas elutingimusi nii palju, et saame täna keskenduda tootmise ülesehitamisele. Kuigi ruumi on vähe ja olud kaugel ideaalist, on see hetkel meie vajaduste jaoks piisav. Enamgi veel, see on meile õpetanud, kuidas teineteisega arvestada ja olla leidlik.
See on koht keset loodust, et luua ja elada elu, mida soovime, teekonda nautides. Nagu Fred Jüssi on öelnud – suund on juba meis olemas, nagu heli, mida ei tohi kaotada. Ja seda hoides tuleb kõik muu. Ja ongi tulnud.
/nginx/o/2025/04/04/16754574t1h1436.jpg)
Visioon
Mäletame selgesti päeva, mil mikromaja krundile saabus. Kuna vihma kallas kui oavarrest, oli pinnas pehme ja autojuht ei pääsenud õuele. Väreleva häälega helistasin naabrile ja küsisin, kas too saab traktoriga appi tulla. Kartsin, sest mõtlesin, et mis see tema asi üldse on. Minu õnneks oli ta kohe nõus.
Ühiskond on normaliseerinud müüti, et oleme eelkõige indiviidid, kelle eesmärk on püüelda isiklike saavutuste poole. Mida enam seda usume, seda enam eemaldume sellest, mida tähendab olla inimene ja mida vajame terviklikuks ja terveks eluks. Inimene vajab kuuluvustunnet, sügavalt ühendusesolekut ning tähendusrikast ja eesmärgistatud elu, millel on iseendast suurem tähendus .
Krundil ehitamisel on kogukonnast palju abi olnud. Ühega parandasime kaevu, teistega paigaldasime veevärki, kolmas aitas puistevilla paigaldusega. See on võimestav. See on jõud, mis on tugevam kui süsteemi ahelad, ühtede-nullide arvestamine. Kogukonna abita ei oleks me jõudnud siia, kus täna oleme.
Võrratult hinge täitev kogemus on jalutada krõbedal talveõhtul tähistaeva all, ainus valgus tulemas naabermajade tuledes akendest. Need valgust kumavad aknad olid kõige hallimatel ja hämaramatel talveõhtutel mu eluliin. Need meenutasid mulle aina uuesti ja uuesti, et ma ei ole üksi, mu ümber on mu kaasteelised, kellega koos inimeseks olemise kogemust jagame. Individuaalsus ja iseseisvus on sama suur nagu on see Eesti riigil ja Emajõe vee voolul. Oleme läbipõimunult seotud kõigi ja kõige heaoluga me ümber.
Soovime elada kogukonnas – mitte käed ja jalad koos, vaid jagades teed ja hetki, kandes ühiselt rõõme ja muresid. Koos visioneerida, südameringides südant avada, talguid teha, kütta naabri ahju, kui ta on ära, ning hoida üksteise lapsi.
Lahendused on olemas, kui on tahe neid leida. Tahe tekib aga siis, kui me mõistame probleemi pakilisust. Me vajame tegusid ja julgeid tasakaalukaid samme. Ja me vajame neid kiiresti.
Viited, mille toimetus loetavuse huvides tekstist välja jättis:
Euroopa Komisjon. (2023). Factsheet: Highlights of the Commission’s assessment of Estonia's draft updated National Energy and Climate Plan. Euroopa Komisjon. Saadaval: https://commission.europa.eu/publications/commission-recommendation-assessment-swd-and-factsheet-draft-updated-national-energy-and-climate-13_en
Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon. (2025). WMO confirms 2024 as warmest year on record at about 1.55°C above pre-industrial level https://wmo.int/news/media-centre/wmo-confirms-2024-warmest-year-record-about-155degc-above-pre-industrial-level
Keskkonnaagentuur. (2023). Eesti ühiskonna teadlikkus äärmuslike ilmanähtuste ja kliimamuutuste osas. Keskkonnaportaal. Saadaval: https://keskkonnaportaal.ee/et/teadlikkus-aarmuslike-ilmanahtuste-ja-kliimamuutuste-osas
Richardson, K., et al. (2023). Earth beyond six of nine planetary boundaries. Science Advances, 9(eadh2458). https://doi.org/10.1126/sciadv.adh2458
IPCC. (2022). Climate Change 2022: Impacts, Adaptation, and Vulnerability. Contribution of Working Group II to the Sixth Assessment Report of the Intergovernmental Panel on Climate Change [H.-O. Pörtner, D.C. Roberts, M. Tignor, E.S. Poloczanska, K. Mintenbeck, A. Alegría, M. Craig, S. Langsdorf, S. Löschke, V. Möller, A. Okem, B. Rama (toim.)]. Cambridge University Press. Cambridge, UK & New York, NY, USA. https://doi.org/10.1017/9781009325844
Jensen, D. (2006). Endgame: The Problem of Civilization. 2 köidet. New York: Seven Stories Press.
Maté, G., & Maté, D. (2023). Normaalsuse müüt: trauma, haigused ja tervenemine toksilises ühiskonnas. New York: Avery Publishing Group, lk 286–288.
Aftab, A. (2020). Meaning in Life and Its Relationship with Physical, Mental, and Cognitive Functioning: A Study of 1042 Community-Dwelling Adults Across the Lifespan. Journal of Clinical Psychiatry, 81(1).
Valtorta, N. K., et al. (2016). Loneliness and Social Isolation as Risk Factors for Coronary Heart Disease and Stroke: Systematic Review and Meta-Analysis of Longitudinal Observational Studies. Heart, 102(13)