Hoiatus!
Järgnevad kujutised võivad olla häiriva sisuga. Kas soovid jätkata?
/nginx/o/2022/08/30/14797274t1h9267.jpg)
/nginx/o/2025/04/04/16754341t1h418c.jpg)
Poliitikute ja meedia poolt suureks räägitud energiapööre, mis tõotab hüppelist üleminekut fossiilkütustelt taastuvenergiale koos uute tehnoloogiate küllusega, ei taha kuidagi sobituda ei ajalooliste ega aktuaalsete faktidega ning kipub jääma hätta energiasüsteemi põimsusest tulenevate väljakutsetega, kirjutab Trinokli tegevtoimetaja Jaak-Kristian Sutt.
Hoolimata avalikku inforuumi vallutavatest dekarboniseerimise juttudest, mis räägivad üleminekust puhtale energiale ja vähese süsinikusisaldusega kütustele, püstitati maailmas 2023. aastal kivisöe kasutamise rekord. Ja see löödi eelmisel aastal uuesti üle. Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul võib kivisöe tarbimine hakata vähenema alles 2027. aastal. See kõige saastavam kütus moodustab siiani veerandi maailma energiatarbimisest. Ükskõik kui palju ka poliitikud rohelubadusi ei jaga, on nafta, maagaasi ja kivisöe osakaal maailma energiakorvis endiselt üle 80 protsendi, olles viimase kahekümne aastaga vähenenud vaid mõne protsendipunkti võrra.
Samal ajal on tehisintellekti arendamiseks vajalike andmekeskuste plahvatuslik kasv vallandanud konkurentsi uute elektriallikate pärast, andes muu hulgas hoogu tuumaenergia arendamisele. Ühe analüüsimaja hinnangul[1, viited on artikli lõpus] võib tehisintellekti arengu ja andmekeskuste veetav nõudluse kasv tekitada sedavõrd suure elektrienergia vajaduse, et see ületab energiatootjate võimekuse tootmisvõimsusi piisavalt kiiresti lisada.
Ainuüksi need faktid viitavad, et ilma dramaatilise kursimuutuseta meie käitumises ja energiatarbimises satume väga tõenäoliselt nii ohtlike kliimamuutuste meelevalda, et see võib halvimal juhul viia seniste sotsiaalsete struktuuride kokkuvarisemiseni. Seejuures tasub ikka meeles pidada, et vähemalt seni ei ole tehnoloogia muutus suutnud süsiniku heitkoguste kasvu maailmas peatada.
Ilma dramaatilise kursimuutuseta meie käitumises ja energiatarbimises satume väga tõenäoliselt nii ohtlike kliimamuutuste meelevalda, et see võib halvimal juhul viia seniste sotsiaalsete struktuuride kokkuvarisemiseni.
Ajalugu on olnud lisandumise, mitte asendumise lugu
See on ka põhjus, miks mõned eksperdid leiavad, et senised kliimakavad tuleb hävingu kursil liikumise lõpetamiseks ümber vaadata. Üks neist on Prantsuse ajaloolane Jean-Baptiste Fressoz, kes ei üllatu paigalseisust fossiilkütuste asendamisel taastuvenergiaga, mille tootmisüksuste ehitamine sõltub fossiilenergiast.
Jean-Baptiste Fressoz "More and More and More: An All-Consuming History of Energy" 2024
Repro raamatust
Hiljuti avaldatud raamatus More and More and More ("Üha enam ja enam") selgitab teaduse, tehnoloogia ja keskkonna ajaloo uurija Jean-Bapiste Fressoz, miks ei ole maailmas kunagi energiapööret toimunud, ning näitab, et parasiitsõnaks pürgival mõistel “energiaüleminek” pole suuremat pistmist fossiilse majanduse kiire ja radikaalse muutusega, mis oleks vajalik kliimaeesmärkide saavutamiseks. Ta mõistab hukka kinnisidee kliimamuutuste ohjeldamise tehnoloogilistest lahendustest ning peab vältimatuks materjali- ja energiakasutuse vähendamist.
Energiasüsteemi sellise ümberkujundamise idee on tema arvates väga veider tulevikumõtlemise (loe: unistamise) vorm. Justkui oleks võimalik loetud aastakümnetega liikuda ühest energiasüsteemist teise ja lõpetada süsinikdioksiidi emiteerimine, sisuliselt vahetada välja kogu tööstustsivilisatsiooni vundament. Seda usutakse tema sõnul vaid seepärast, et ei mõisteta energiakasutuse ajalugu ja võetakse tõe pähe erinevaid lihtsakoelisi narratiive, näiteks seda, et tööstusrevolutsioon asendas puidu kivisöega.
On tõsi, et kivisüsi oli 20. sajandi algul uue tööstusmajanduse jaoks väga oluline, kuid ei saa rääkida sellest, justkui asendanuks üks energiaallikas teist. Ilma puiduta ei oleks olnud kivisütt ja seega ka terast ega raudteid. Erinevad energiaallikad, materjalid ja tehnoloogiad on omavahel väga tihedalt seotud ja kõik laieneb koos. Seepärast ei asendanud ka hilisem nafta kasutuselevõtt kivisütt, vaid nafta tuli selle kõrvale.
Kui keskenduda materjalivoogudele, siis on näha, et hoolimata 20. sajandi tehnoloogilistest uuendustest on kõigi toorainete kasutamine suurenenud (Fressoz toob eranditena välja villa ja asbesti). Seega ei tähenda moderniseerimine seda, et uus asendab vana, nagu ei tähenda see ka konkurentsi erinevate energiaallikate vahel, vaid pidevat kasvu ja vastastikust seotust. Fressoz nimetab seda sümbiootiliseks laienemiseks.
Energiaüleminek on seega vaid loosung, mitte teaduslik kontseptsioon, ja selle legitiimsus tuleneb vähemalt osalt ajaloo valest kujutamisest. Tööstusrevolutsioonide puhul ei saa päris kindlasti rääkida energiaüleminekust, vaid toorainete kasutamise ja energiaallikate massilisest laienemisest, mistõttu tuleks vältida tehnoloogia ja innovatsiooni ületähtsustamist ning mõista, et keskne küsimus on energiakasutuse vähendamine, mitte tulevikutehnoloogiatele lootmine.
Materjale lihtsalt ei jätku
Eesti teaduste akadeemia konverentsil „Eesti energiapoliitika. Energiatrilemma-tasakaal“ (30.5.2022) esinenud Soome Geoloogiauuringute Keskuses töötav Austraalia geoloog ja kaevandusinsener Simon Michaux on kokku arvutanud metallide ja mineraalide tohutu mahu, mida on vaja, et ehitada fossiilkütuste asendamiseks vajalikud taastuvenergia tootmisüksused. Tema järeldus on, et materjalide nappus ja kitsaskohad on nii tõsised, et kavandatav üleminek roheenergiale lihtsalt ei toimi, mistõttu vajab see ümbermõtestamist: vaja on jõuda tasakaalustatud ressursikasutusega majanduseni, millel on töökindel ja pidevalt stabiilne elektritootmine iga ilmaga, kõigis geograafilistes asukohtades ja eelistatavalt kontsentreeritud kujul ning madal materjali jalajälg.[2]
Tööstusrevolutsioonide puhul ei saa päris kindlasti rääkida energiaüleminekust, vaid toorainete kasutamise ja energiaallikate massilisest laienemisest, mistõttu tuleks vältida tehnoloogia ja innovatsiooni ületähtsustamist ning mõista, et keskne küsimus on energiakasutuse vähendamine, mitte tulevikutehnoloogiatele lootmine.
Ka tunnustatud keskkonnateadlane ja energiaekspert Václav Smil on väljendanud muret taastuvenergia suure materjalimahukuse ja sellest tingitud jätkusuutmatu nõudluse pärast rohkemate materjalide järele.[3] Smil on analüüsinud võimalust jõuda maailmas sajandi keskpaigaks süsinikuneutraalsuseni ning peab seda väga vähetõenäoliseks.[4] Ta tuletab meile meelde, et viimase veerandsaja aastaga toimunud fossiilkütuste osakaalu väikese suhtelise vähenemisega maailma primaarenergia tarbimises on kaasnenud fossiilkütuste põletamise märkimisväärne absoluutne suurenemine: 2022. aastal tarbis maailm ligi 55 protsenti rohkem fossiilenergiat kui 1997. aastal. Teisisõnu: veerandi sajandiga ei ole üleilmselt energiakasutuses toimunud mingit dekarboniseerimist, otse vastupidi, maailma sõltuvus fossiilenergiast on hoopis oluliselt suurenenud.
Smil toonitab, et üleilmse süsinikuneutraalsuse eesmärgi saavutamine eeldab energiaüleminekut, mille kiirus, ulatus ning tehnilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised viisid oleksid ajalooliselt enneolematud. Sellise ülemineku saavutamine, ükskõik kui soovitav see ka ei oleks, on ettenähtud aja jooksul väga ebatõenäoline. Eriti selge on, et maailm jääb (enneolematu ja pikaajalise üleilmse majanduslanguse puudumisel) kaugele sellest, et vähendada 2030. aastaks energiaga seotud süsinikdioksiidi heitkoguseid 45 protsendi võrra 2010. aasta tasemest.
2022. aastal tarbis maailm ligi 55 protsenti rohkem fossiilenergiat kui 1997. aastal. Teisisõnu: veerandi sajandiga ei ole üleilmselt energiakasutuses toimunud mingit dekarboniseerimist, otse vastupidi, maailma sõltuvus fossiilenergiast on hoopis oluliselt suurenenud.
Taastuvenergeetika on seni kasvule vaid kaasa aidanud
Kriitikat kostub ühiskonnateadlastegi seast. USA sotsioloog Richard York väitis 2018. aastal ilmunud teadusartiklis [5], et termin energiaüleminek on täiesti eksitav ja kahjulik, sest ajaloost on teada ainult energiaallikate pidev lisandumine aja jooksul ning need lisandused ei ole kunagi viinud väljakujunenud energiaallikate kasutamise püsiva vähenemiseni. Ta hoiatab, et materjalimahuka ja madala energiatihedusega taastuvenergia tootmise lisandumine aitab vaid kaasa energiatarbimise kasvule.
Sarnaseid tähelepanekuid on teinud energiaülemineku üks teravamaid kriitikuid Nate Hagens. Ta möönab, et päikese- ja tuuleenergia kasvavad küll kiiresti ja moodustavad maailma primaarenergia tarbimisest juba ligikaudu 5 protsenti, kuid osutab, et samas on fossiilkütuste tootmine viimase 15 aasta jooksul kasvanud 21 protsenti. "Roheenergia revolutsioonist ei ole põhjust rääkida, on toimunud vaid roheenergia lisandumine," ütleb ta. Oma väite illustreerimiseks märgib Hagens, et biomassi kasutatakse tänapäeval energia tootmiseks rohkem kui 1850. aastal enne nafta kasutuselevõttu.[6] Selle suundumuse ilmekaks näiteks on ka jätkuvalt ulatuslik elektri- ja soojusenergia tootmine pelletitest ja puiduhakkest.
Mõnevõrra teistsugune vaatenurk energiaülemineku takistustele oli mullu meie seast lahkunud geoloog Peter Haffil, kes nägi inimese loodud ja biosfääris parasiidina toimivat tehnosfääri – kommunikatsiooni-, transpordi-, bürokraatia- ja muude selliste süsteemide kogumit – lõksuna, milles me kõik oleme. Globaalse ulatusega tehnosfäär, mis on Haffi järgi suures osas autonoomne nähtus, vajab pidevat ja kasvavat energiatootmist ning kasvatab oma komplekssuse suurendamiseks materjalivooge. See on veel üks võimalik selgitus, miks inimese vajadustest lähtuvad ja tehnoloogia vajadustega, eriti energiavajadusega, mittearvestavad strateegiad keskkonnakahjude piiramiseks tõenäoliselt ebaõnnestuvad.[7]
Biomassi kasutatakse tänapäeval energia tootmiseks rohkem kui 1850. aastal enne nafta kasutuselevõttu.
Kust aga energiaülemineku mõiste üldse pärineb? Fressozi järgi võtsid selle esmakordselt kasutusele 1950. aastate tuumateadlased, kes olid mures fossiilkütuste ammendumise ja Maa ülerahvastatuse pärast. Nad kujutasid ette utoopilist tulevikku, kus tuumaenergia võiks toota lõputult energiat ja magestatud vett, kuid mitte enne 23. või 24. sajandit. Laiemalt tuli see mõiste kasutusele naftakriisile järgnenud 1970. aastate poliitilistes aruteludes, kuid siis ei puudutanud see keskkonda ega kliimat, vaid ainult energiasõltumatust või sõltumatust teistest riikidest.
Kõik see ei tähenda, et energiaüleminekut ei tulegi. Tuleb ikka, sest fossiilkütused saavad ükskord otsa (muidugi ammutavustasuvuselt varem kui füüsiliselt). Küll aga on tõenäoline, et see üleminek ei saa olema vabatahtlik ning algab ootamatult, kui püsib usk üleminekusse, mida ei ole toimunud ja mille õnnestumine on põhjendatult kaheldav. Teisisõnu, kui inimesed energiaüleminekuga hakkama ei saa, korraldab selle ära emake loodus.
Viited
1 https://www.gartner.com/en/newsroom/press-releases/2024-11-12-gartner-predicts-power-shortages-will-restrict-40-percent-of-ai-data-centers-by-20270
2 https://www.youtube.com/watch?v=zfRlqxsu4aA
3 https://vaclavsmil.com/wp-content/uploads/2024/01/VS.ME_.pdf
4 https://privatebank.jpmorgan.com/content/dam/jpm-wm-aem/global/pb/en/insights/eye-on-the-market/Vaclav.pdf
5 https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S2214629618312246
6 https://www.youtube.com/watch?v=bE7Bbnvf4ko
7 https://www.researchgate.net/publication/283412999_Technology_as_a_geological_phenomenon_Implications_for_human_well-being