TRINOKKEL ⟩ MARILIIS KÕUTS: tasakaalust väljas elu

Mereökoloog Mariliis Kõuts Foto: Laura Arum-Lääts / Andre Taal / Mihkel Lappmaa

Senine inimelukorraldus, majandus- ja tehnosfäär õõnestavad üha intensiivsemalt oma eksistentsi- ja kasvueeldusi ning kaua see enam kesta ei saa, võtab olukorra kokku ökoloog Mariliis Kõuts.

Vähemalt ainelises mõttes elame paremini kui kunagi varem ajaloos. Selle tegi võimalikuks üle-eelmise sajandi keskel alanud pöörane majanduslik, ühiskondlik ja tehnoloogiline areng, mis sai erilise hoo sisse pärast Teist maailmasõda. Maailm muutus kompleksseks, omavahel tihedalt põimunud hiigelvõrgustikuks, mille käigushoidmine on paraku väga energia- ja materjalikulukas. Samas on just selline ilmaelu korraldus võimaldanud meile mugava ja turvalise elujärje ning sisemise veendumuse, et progress jätkub sama vääramatult ka tulevikus. Teele veerenud komistuskivide eemaldamise panused on tehtud ootuspäraselt tehnoloogiale, märksõnaliselt süsinikuneutraalsusele. Paraku on selle kõige saavutamiseks juba praegu biosfäärist kõvasti lõivu võetud. Seitsmepealiseks loheks paisunud keskkondlik kobarkriis annab ühemõtteliselt märku, et midagi meie süsteemis on korralikult kiiva kiskunud ja meie püüded seda parandada pole seni märkimisväärselt vilja kandnud. Probleemi tuumast teeb hea kokkuvõtte juba 1982. aastal linastunud dokumentaalfilm “Koyaanisquatsi” (G. Reggio), mis hopi keelest tõlgituna võiks tähendada “tasakaalust väljas elu”. Apokalüptilise muusika saatel inim-tehnosfääris ringi sõitev kaamerapilt räägib meile sõnadeta inimambitsioonide ja looduse järjest tugevamast põrkumisest, mille tagajärgedest ei võida lõpuks keegi.

Kaader filmist “Koyaanisquatsi”. Foto: Kuvatõmmis

Pärast Teist ilmasõda alanud inimmõju laienemise keskseks näitajaks võib pidada majanduskasvu ehk tootmise-tarbimise mahu suurenemist. See hõlmab kõiki kaupu ja teenuseid, mille väärtus rahasse panduna annab SKP ehk sisemajanduse koguprodukti. Sisuliselt tähendab majanduskasv materiaalsete ressursside ja energia tarbimist – mida rohkem ja kiiremini, seda suurem tuleb SKP number ja kasvuprotsent. Ressursid ja valdav osa energiast omakorda ammutatakse keskkonnast, peamiselt pika aja jooksul välja kujunenud looduslikest aineringetest. Igasugune mastaapsem häiring nimetatud ringetes tekitab tasakaalutust, mis akumuleerudes hakkab väljenduma järjest suurenevate looduskahjudena – alates õhu, maa ja vee saastumisest kuni ökosüsteemide ja sealsete elusorganismide füüsilise hävinemiseni välja. Ka kliimamuutus on aineringe ulatusliku häiringu tagajärg. Seetõttu korreleerub majanduskasv tugevalt keskkonnaseisundi halvenemisega (Krausmann jt., 2018; OECD jne.).

Sisuliselt tähendab majanduskasv materiaalsete ressursside ja energia tarbimist – mida rohkem ja kiiremini, seda suurem tuleb SKP number ja kasvuprotsent. Ressursid ja valdav osa energiast omakorda ammutatakse keskkonnast, peamiselt pika aja jooksul välja kujunenud looduslikest aineringetest.

Maailmamajandus on alates 1950. aastatest kasvanud keskmiselt umbkaudu kolm protsenti aastas. Sellega paralleelselt on globaalne energiatarbimine suurenenud seitse korda (29 000 TWh-lt 183 000 TWh-le). Materjalitarve (kõikvõimalike maavarade ja biomassi kasutamine) on kasvanud samas suurusjärgus. Teame, et püüeldav majanduskasv on eksponentsiaalse iseloomuga. Kolmeprotsendilise keskmise kasvu korral kahekordistub majanduse kogumaht ümardatult 25 aastaga. Aastaks 2050 oleks maailmamajandus kolmeprotsendilise kasvu juures praegusega võrreldes kaks korda suurem. Aastaks 2075 peaks majanduse maht võrreldes tänasega olema juba neljakordne, 2100 aga kaheksakordne… See võib tunduda absurdne, aga umbes mööda sellist kasvutrajektoori on globaalne majandus siiani liikunud ja paistab, et sarnast kasvu planeeritakse tõsimeeli ka tulevikku (OECD, 2019). Praeguseid olusid arvesse võttes on selge, et selline kasv saab toimuda vaid koos materjali- ja energiakulu suurenemisega. Täpne kasvunumber polegi niivõrd oluline olukorras, kus keskkonna kandevõime on juba praeguste mahtude juures ületatud. Me ei tea, kui kaua kumm juba veninud on, kuid arvestades looduslike ökosüsteemide pikka reaktsiooniaega ja kliimasüsteemi murdepunktide ettearvamatust, oleks targem seda kauem mitte proovile panna.

Kolmeprotsendilise keskmise kasvu korral kahekordistub majanduse kogumaht ümardatult 25 aastaga. Aastaks 2050 oleks maailmamajandus kolmeprotsendilise kasvu juures praegusega võrreldes kaks korda suurem.

Unistus rohelisest majanduskasvust

Seni, kuni majanduskasvust loobumine kõne alla ei tule, vaadatakse suuremate jamade vältimiseks majanduse ja keskkonnakahjude lahtisidumise poole (inglise keeles decoupling). Selleks, et keskkonnakahju kasvavas majandusruumis tõesti väheneks, peaks toimuma täielik lahtisidumine, mis tähendaks, et kasvava SKP juures aine- ja energiakasutus ning saaste hoopis langevad. Lahtisidumine peab samaaegselt olema globaalne, pöördumatu ning kiire. Näiteks peaks iga-aastane süsinikuintensiivsuse vähenemise tempo halvimate kliimastsenaariumite vältimiseks olema vähemalt 14 protsenti aastas ja seda 30 aastat järjest (Raworth, 2014; Jackson, 2016; Victor, 2019). Paraku maailmal selliseid arvusid ette näidata pole ning meil puuduvad empiirilised tõendid, et globaalne majanduse ja keskkonnakahjude täielik lahtisidumine praegu üldse võimalikki oleks (Wiedenhofer jt., 2020; Haberl et al., 2020). Sellealane teadus on analüüside kohaselt selgelt liiga optimistlik ning ägab hindamismeetodite paljususe, kallutatud faktivaliku ja ideoloogilise koorma all, mis ei ole võimaldanud koostada objektiivset pilti reaalsuses toimuvast (Wiedenhofer et al., 2020; Haberl et al., 2020). Levinud on territoriaalsete andmete esitamine, mis jätab mulje, justkui oleks mitmed lääneriigid oma majanduse keskkonnakahjudest lahti sidunud, kuigi tegelikkuses on kahjud lihtsalt Aasiasse eksporditud. Samuti kiputakse lahtisidumise analüüsides käsitlema pelgalt süsinikuemissioone, mis kirjeldavad vaid ühte osa majandustegevusega kaasnevast keskkonnakahjust.

Levinud on territoriaalsete andmete esitamine, mis jätab mulje, justkui oleks mitmed lääneriigid oma majanduse keskkonnakahjudest lahti sidunud, kuigi tegelikkuses on kahjud lihtsalt Aasiasse eksporditud.

Võtmekohaks lahtisidumise juures peetakse tootmisefektiivsuse tõusu. Tõsi, säästlikum tehnoloogia on globaalse aine-energiakulu ja SKP sõltuvust tõesti vähendanud, kuid Jevonsi paradoksist ehk tagasilöögiefektist pole ikkagi üle saadud. Mida säästlikum miski on, seda enam seda toodetakse ja kasutatakse ning seda suurem on kokkuvõttes selle summaarne aine- ja energiakulu. Pikaajalistest andmetest selgubki, et maailmamajanduses on võrreldes 1965. aastaga toimunud suisa 35%-line efektiivsuse kasv (Jackson, 2016). Reaalsuses näeme seda efektiivsuse kasvu aga hoopis mitu korda suuremate CO2 emissioonidena – sama auruga saab lihtsalt niivõrd palju rohkem toota, mis on kasumile üles ehitatud süsteemis igati loogiline tagajärg.

Sarnast paratamatust näeme ka energiaüleminekus, millest räägitakse palju, kuid mis andmetes kuidagi kajastuda ei taha. Süsinikuneutraalsed taastuvenergiaallikad ei ole meid saastavate fossiilkütuste hülgamisele oluliselt lähemale viinud. Vastupidi, fossiilenergia võidukäik jätkub – nafta, gaasi ja kivisöe tootmise ja tarbimise mahud on saavutanud oma ajaloolise rekordi.

Taastuvenergiaallikad on senistele lihtsalt lisandunud, ehk siis energiapirukas on saanud juurde uusi maitseid ja paisunud nagu pärmi peal. Ajaloost näeme, et samamoodi ei kaotanud tööstusrevolutsioon ära puidu põletamist – globaalne summaarne puidukasutus (sh. ka kütteks) ületab tööstusrevolutsioonieelseid koguseid kahekordselt (Ritchie et al. 2020) Praeguseid poliitilis-majanduslikke tendentse vaadates tundub, et nafta puurimine ei vaibu veel niipea. Taastuvenergia areng aga liigub teosammul (proportsionaalne taastuvenergia võimsuste lisandumine aastas jääb globaalsel skaalal alla 1%), kuigi tegelik tempo peaks olema vähemalt kümme korda suurem (Gielen et al., 2019). Kõike seda kliimamuutuse konteksti pannes läheb meil energiaüleminekuga mitte ainult kiireks, vaid suisa paaniliseks. Asendada tuleb kolossaalsed energiamahud, mida praegu katavad fossiilsed allikad. Tulevikus peame neisse sisse arvestama ka koos majandusega kasvavad tarbimismahud, rääkimata väljakutsetest energiasektori sees, näiteks vedelkütuste asendamine. Elektrifitseerimine muutub süsteemi ellujäämise küsimuseks ning siin jõuame väga olulise pudelikaelani – nimelt materiaalsete ressursside piisavus ning nende ammutamise ja töötlemise keskkonnamõju.

Süsinikuneutraalsed taastuvenergiaallikad ei ole meid saastavate fossiilkütuste hülgamisele oluliselt lähemale viinud. Vastupidi, fossiilenergia võidukäik jätkub – nafta, gaasi ja kivisöe tootmise ja tarbimise mahud on saavutanud oma ajaloolise rekordi.

Ajaloolistest andmetest näeme, et globaalne materjali- ja energiakulu on lahutamatud nagu sukk ja saabas. Energiatootmine vajab taristut, tööstus masinaid, tooted transporti ja pakendeid jne. Ilmekas näide sellest on rohepöörde käigus toimuv elektrifitseerimine, mis on nõudlust energiamuundurites kasutatavate metallide (plii, vask) järele hüppeliselt kasvatanud, haruldastest muldmetallidest rääkimata. Globaalne ressursitarve kasvab OECD hinnangu järgi 2060. aastaks enam kui kaks korda (OECD, 2019). Selge see, et vajaminevad materjalid tuleb kõik kusagilt kaevandada, ammutada või raiuda ning selleks tuleb minna aina sügavamale maapõue ja merepõhja, pannes surve alla ökosüsteemid ja kohalikud kogukonnad, aga ka majandusliku tasuvuse. Lootus, et ressursside kättesaadavus suuremate viperusteta kasvab, seisab süsinikuneutraalsuse õnnestumise taga. Samas vajatakse paljude materjalide ammutamisel ja tootmisel endiselt just nimelt fossiilset energiat – näiteks energiamahukas tööstus nagu metallurgia või tsemendi tootmine hoiab nõudlust fossiilkütuste järele kõrgel ka energiaülemineku ajal (Jäger, 2023). Samuti tõstavad nõudlust nafta järele üha keskkonna- ja terviseohtlikumaks osutuvad ent suure majandusliku tähtsusega plastid, millele prognoositakse sajandi keskpaigaks vähemalt kahekordset nõudluse kasvu (Doki et al., 2024). Mingil määral saab kasvavat materjalide nõudlust leevendada ringmajandus, kuid peame arvesse võtma, et seda pärsivad termodünaamika seadused, majanduslik tasuvus ja eksponentsiaalse kasvu järjest suurenevad vajadused.

Faktide valguses tehnoloogia päästevõime kuhtub

Selles valguses pole ime, et suured panused on teadusel ja tehnoloogial, millelt ühelt poolt oodatakse lahendust keskkonnakriisidele, teisalt aga võimalust kasvu jätkata. Põhjalikum analüüs, mille on hiljuti teinud Tartu Ülikooli teadlased, muudab selle lootuse taas hapramaks. Viimase 200-250 aasta kogemused näitavad, et tehnoloogia kasutamine keskkonnaprobleemide lahendamiseks pole toonud soovitud tulemusi – pahatihti on tehnoloogiline kirvemeetod tekitanud hoopis uusi probleeme juurde, sest hädade juurpõhjusteni pole jõutud ning looduslikesse süsteemidesse sekkumise kõiki tagajärgi on pea võimatu ette näha. Samuti on viimase 50 aasta jooksul kokku kuivanud tehnoloogiliselt mõjukate teadusavastuste hulk, mis on murettekitav tendents arvestades, et vajaksime suurema kaose ennetamiseks juba enneolematu kiirusega tehnoloogilist innovatsiooni. Muidugi eeldavad tehnoloogilised lahendused ka tihedat riikidevahelist koostööd ning üksmeelt keskkonnakriisi tõsiduse osas. Nagu näeme, veereb see vanker hetkel suure kolinaga allamäge ja põhi veel ei paista.

Süsinikuneutraalsed taastuvenergiaallikad ei ole meid saastavate fossiilkütuste hülgamisele oluliselt lähemale viinud. Vastupidi, fossiilenergia võidukäik jätkub – nafta, gaasi ja kivisöe tootmise ja tarbimise mahud on saavutanud oma ajaloolise rekordi.

AI – tehisaru

Muidugi ei tasu siin ära unustada hiljuti areenile ilmunud tehisintellekti – potentsiaalset mängumuutjat, mis hetkel on veel üsna tundmatu suurus. Siiski on mõned tendentsid juba välja joonistumas. Esiteks suurendab tehisaru oma praegusel kujul hüppeliselt energiatarvet ning hakkab tagant tõukama energianõudlust. Teiseks sõltub tehisaru (ja laiemalt kogu tehnoloogia) kasulikkus ja probleemifookus ülesande püstitajast ja tema huvidest. Kui AI rakendatakse praeguse süsteemi, ehk kasvu, kasumi ja konkurentsi teenistusse, siis pole sealt oodata muud kui seniste ressursside ja energia ammutamise intensiivistumist, näiteks üliefektiivset nafta puurimist või veel optimaalsemalt raiemahtu suurendavat metsaraiet. Siinkohal võib igaüks edasi mõelda, kes tänases maailmas AI arendamist juhivad ning millised on nende eesmärgid, sest tõenäoliselt hakkavad need kajastuma ka suunas, kuhu tehisintellekt tüürib. Igal juhul toimub selle valdkonna areng tohutu kiirusega ning ilmselt ei pea me vastuste saamiseks kuigi kaua ootama.

Eelnev analüüs põhineb eeldusel, et inimkond üleüldse püüab midagi teha, et vältida turbulentsi biosfääris. Viimasel ajal on hakanud pead tõstma veel üks probleemidega tegelemise viis, mis lähiajal ilmselt agaralt hoogu kogub – see on keskkonnakriisi täielik eitamine riikide tasemel. Ilmselt on tegemist paratamatu minevikunostalgiast tingitud inertsiga, mis hakkab levima liiga kiirete muutuste keskel ja tekitab võltsturvatunde, justkui kestaks “vana hea maailm” edasi. Paraku pole sellisel lähenemisel muud mõju kui muutuste ja tagajärgede eskaleerimine, halvemal juhul pöördumatult. Varem või hiljem peab keegi kobarhädadega niikuinii tegelema, ja tegema seda ilmselt hoopis väiksema ajavaru ning kehvema ettevalmistuse pinnalt.

Seega, kolm asja on enam-vähem kindlad. Esiteks: kui ei toimu just otsustavat trajektoorimuutust, ootamatuid kataklüsme või täielikku lahtisidumist, siis kasvavad majandus ja globaalne aine-ja energiatarve nähtavas tulevikus edasi. Teiseks: vajalikus ulatuses majanduse keskkonnamõjudest lahtisidumist globaalsel tasandil hetkel ei eksisteeri ja lähiajal selles vallas otsustavat edasiminekut ei paista. Majanduskasvust on saanud justkui kasv kasvu enda pärast – süsteemi säilitamise nimel – ja seda ambitsiooni ei näi peatavat ka kolmas tõsiasi: eksistentsiaalseid mõõtmeid võttev keskkonnakriis. Olukord on omamoodi paradoksaalne, sest kasv on majandussüsteemi püsimiseks vajalik, samas ohustavad kasvu tagajärjed sellesama süsteemi säilimist. Rooma klubi raport “Kasvu piirid” hoiatas meid selliste arengute eest juba 1972. aastal, näidates, et inimkonna energia-ja ressursimahukas eluviis ületab keskkonna taluvuspiirid ning ilma lahendusteta viib see globaalse majandussüsteemi kokkuvarisemise ja inimpopulatsiooni kiire vähenemiseni 21. sajandi keskpaigas. Seni on parameetrid tõepoolest üllatava täpsusega mudeldatud trajektoori järginud, lihtsalt 60 aasta asemel lahutab meid kirjeldatud muutustest nüüd vaid kümmekond.

Foto: Repro raamatust

Pool sajandit pärast ilmumist jõudis eesti keelde "Kasvu piirid. Uuring “Inimkond teel ummikusse.“ Aruanne Rooma Klubile." 
(Eesti Rooma Klubi 2022) 
See raamat on tekitanud palju segadust sellega, et seal modelleeritud stsenaariume on peetud ennustusteks.

Tegelikult me ei tea, kuidas tulevik päriselt kujuneb. Küll aga võime kindlad olla, et lõpptulemust ei mõjuta see, millise filosoofilise, poliitilise või majandusliku nurga alt me oma kimbatust vaatame, analüüsime, ignoreerime või olematuks argumenteerime. Jättes kõik panused senise maailmakorra ja majandussüsteemi säilimisele, toidame ebameeldivaid muutuseid edasi ning tagatipuks jääme abitusse olukorda, kui harjumuspärane reaalsus tõesti peaks kokku varisema. Kasvava ebakindlusega tegelemiseks vajame plaani B, mis pole kellegi muu kui meie enda teha. Varuplaani väljatöötamine – loodetavasti varem kui hiljem – seisab aga paljuski meie sisekaemuse taga. Kas me suudame saada üle kultuurilises nihkes reaalsustaju muutumise künnisest? Või majandame edasi pettekujutelmas, et inimese sfäärile loodusseadused ei kehti? Pärast neid küsimusi saame edasi mõelda, juba toimuvaid muutuseid võimalikult targasti kureerida, lähtuda pikaajalisest sihist ning jääda seejuures inimeseks (ja võimaluse korral ka rahvaks ja riigiks), kes austab nii ennast, teisi kui ka meid ümbritsevat keskkonda.

Tegelikult me ei tea, kuidas tulevik päriselt kujuneb. Küll aga võime kindlad olla, et lõpptulemust ei mõjuta see, millise filosoofilise, poliitilise või majandusliku nurga alt me oma kimbatust vaatame, analüüsime, ignoreerime või olematuks argumenteerime.

 

Viidatud allikad:

Dokl, M., Copot, A., Krajnc, D., Van Fan, Y., Vujanović, A., Aviso, K.B., Tan, R.R., Kravanja, Z. and Čuček, L., 2024. Global projections of plastic use, end-of-life fate and potential changes in consumption, reduction, recycling and replacement with bioplastics to 2050. Sustainable Production and Consumption, 51, pp.498-518.

Gielen, D., Gorini, R., Wagner, N., Leme, R., Gutierrez, L., Prakash, G., Asmelash, E., Janeiro, L., Gallina, G., Vale, G. and Sani, L., 2019. Global energy transformation: a roadmap to 2050. https://www.irena.org/publications/2019/Apr/Global-energy-transformation-A-roadmap-to-2050-2019Edition

Haberl, H., Wiedenhofer, D., Virág, D., Kalt, G., Plank, B., Brockway, P., Fishman, T., Hausknost, D., Krausmann, F., Leon-Gruchalski, B. and Mayer, A., 2020. A systematic review of the evidence on decoupling of GDP, resource use and GHG emissions, part II: synthesizing the insights. Environmental Research Letters, 15(6), p.065003.

Jackson, T., 2016. Prosperity without growth: Foundations for the economy of tomorrow. Routledge.

Krausmann F., Lauk C., Haas W and Wiedenhofer D., 2018 From resource extraction to outflows of wastes and emissions: the socioeconomic metabolism of the global economy, 1900–2015 Glob. Environ. Change 52 131–40

Raworth, K., 2014. Will these Sustainable Development Goals get us into the doughnut (aka a safe and just space for humanity)?

Ritchie, H., Rosado, P. and Roser, M., 2020. “Energy Production and Consumption” Published online at OurWorldinData.org. Retrieved from: 'https://ourworldindata.org/energy-production-consumption' [Online Resource]

Victor, P.A., 2019. Managing Without Growth: Slower by Design, Not Disaster (Elgar, ed. 2, 2019)

Wiedenhofer, D., Virág, D., Kalt, G., Plank, B., Streeck, J., Pichler, M., Mayer, A., Krausmann, F., Brockway, P., Schaffartzik, A. and Fishman, T., 2020. A systematic review of the evidence on decoupling of GDP, resource use and GHG emissions, part I: bibliometric and conceptual mapping. Environmental Research Letters, 15(6), p.063002.

Tartu Ülikooli siirdeuurijate artikkel: https://novaator.err.ee/1609550716/siirdeuurijad-usk-tehnoloogia-koikvoimsusesse-teeb-meile-praegu-karuteene