TRINOKKEL ⟩ JAAK-KRISTIAN SUTT: meile tuttava maailma lõpp ei ole veel maailmalõpp

Trinokli tegevtoimetaja Jaak-Kristian Sutt Foto: Erakogu / Andre Taal / Mihkel Lappmaa

Üha suurem osa inimestest tunneb, et meie praegune elustiil pole ei keskkonnasäästlik ega jätkusuutlik. Tundub, et enamik siiski loodab sisimas, et poliitiliste meetmete ning teaduse ja tehnoloogia arengu kombinatsioon võimaldab meil siiski jätkata elamist viisil, mis ei erine vähemasti oluliselt praegusest. See on olematuseni vähetõenäoline, selgitab Trinokli tegevtoimetaja Jaak-Kristian Sutt.

Kitsamalt kliimamuutusele keskenduvate poliitikute üheks lemmikteemaks oleva süsinikuneutraalsuse saavutamise püüdluste ja taastuvenergia kiire arengu taustal eeldatakse, et keskkonna- ja energiaprobleemide lahendamiseks piisab praeguse eluviisi ja majanduse dekarboniseerimisest. Paraku sellega pelgalt leevendatakse vaid üht osa mitmetahulisest probleemidepuntrast, mille keskmes on tõsiasi, et Maa biofüüsikalised süsteemid ei suuda enam toetada eksponentsiaalselt kasvavat tootmist ja tarbimist, millega pealegi kaasub kuhjuv keskkonnareostus.

Maa biofüüsikalised süsteemid ei suuda enam toetada eksponentsiaalselt kasvavat tootmist ja tarbimist.

Ökosüsteemide stabiilsusel on taluvuspiirid (nn Maa taluvuspiirid), mille ületamine võib tuua kaasa järsud ja pöördumatud muutused keskkonnas. Need võivad omakorda tugevalt häirida inimese kui liigi heaolu ja muuta võimatuks senise eluviisiga jätkamise. Teadlaste hinnangul oleme inimtegevusest põhjustatud saaste ja looduskeskkonna hävimise tõttu ületanud Maa üheksast taluvuspiirist kuus. Ületatud taluvuspiiride kurba loetellu kuuluvad kliimamuutus, uute inimtekkeliste ainete kuhjumine, aineringete – eriti fosfori- ja lämmastikuringe – häired, magevee liigtarbimine, maakasutuse ulatuslikud inimtekkelised muutused koos sellega kaasneva biosfääri sidususe vähenemisega ning elurikkuse kadu. Viimasega on seis eriti kriitiline. Ka on teada, et keskkonnamuutusi tuleb vaadata tervikuna, mitte ühe teguri, näiteks kliimamuutuse kaupa. Seetõttu näiteks ei saa kliimamuutusi pidurdada elupaikade hävitamise hinnaga, sest bio- ja geosfäär on üks terviklik süsteem.

Paraku on taastuvenergia tehnoloogiate kasutamise kiire laienemine põhjustanud keskkonda hävitava kaevandamisbuumi ja on ka ise süsinikumahukas, sest vajadus erinevate materjalide järele kasvab kordades ja tihti lausa suurusjärkudes.

Vaatamata taastuvenergia kiirele laienemisele põletame me rohkem fossiilkütuseid kui kunagi varem, mistõttu püstitatakse aastast aastasse uusi heitkoguste rekordeid. Globaalses mõttes pole energiaüleminek veel alanudki. Ometi on süsihappegaas globaalne. Seega tundub, et tehnoloogilisest innovatsioonist ei piisa isegi kliimamuutuste loodetud määral pidurdamiseks, ülejäänud planetaarsete piiride ületamisest rääkimata. Samas tähendab see ka seda, et inimkond ei ole ikka veel suutnud vähendada oma sõltuvust ammenduvatest fossiilsetest kütustest, mille osakaal maailma primaarenergia tarbimises on jätkuvalt üle 80%.

Viimased paarsada aastat toimunud ühiskonna ja tehnoloogia drastiline areng koos sellega kaasnenud tarbimiskultuuriga ning kiire majanduskasv on olnud võimalikud vaid tänu fossiilkütustele, mis on taganud pideva ja sisuliselt piiramatu energiasaadavuse. See energiaküllus on aga ühekordne ja ajutine ning fossiilkütuste ammendumisel on põhjust oodata suuri muutusi, mis sunnivad meid tulevikus kohanema väiksema energiatarbimisega ja leidma uusi viise, kuidas elada kooskõlas loodusega.

Parimad mudelid on ühtlasi süngeimad

Ka mudeldamine näitab, et inimtegevus on põrkumas vastu biofüüsikalisi piire, mida innovatsiooni abil enam laiendada ei saa. Juba pool sajandit tagasi Rooma Klubile esitatud aruandes “Kasvu piirid” (1972) modelleeriti inimkonna erinevaid stsenaariume võttes aluseks meie füüsilise maailma piirid, meie suutlikkuse või suutmatuse ressursse jätkusuutlikult kasutada ja ökosüsteemide liigse tarbimise ja hävitamise. Toonane mudeldamine näitas, et sarnasel viisil jätkates jõuab inimkond kvantitatiivse arengu piirini (s.t ressursside ammendumiseni) umbes 2020. aasta paiku. Hiljem on erinevad teadlased algset mudelit täiendanud ning mitmel korral kaasajastatud andmetega jooksutanud. Kõige hiljutisem selline analüüs pärineb Hollandi ökonometristilt ja jätkusuutlikkuse uurijalt Gaya Herringtonilt, kes vaatles mõne aasta eest nelja globaalse arengu stsenaariumit. Selgus, et kõik need stsenaariumid edastavad sama sõnumit, mis pool sajandit tagasi: kasvu lõpp on vältimatu, küsimus on vaid selles, milline saab olema langus ja millal see algab (Herringtoni järgi on tõenäoline, et jätkusuutmatu majanduskasv viib umbes 2040. aastaks selle lõppemiseni, millele järgneb heaolu järsk langus). Lihtsamalt öeldes tähendab see, et senine arengumudel on ammendunud ning me peame radikaalselt muutma oma mõtte- ja majandusmudelit ning ühiskonnakorralduse aluseid. Kui me seda ei tee, siis upume iseenda poolt tekitatud saaste sisse ja hävitame praeguseks välja kujunenud elustiku.

Selline on lühidalt ja väga üldistatult kontekst, mis on pannud üha enam mõtlejaid ja teadlasi rääkima võimalusest, et senine kõige kasv saab otsa ning meil tuleb hakata mõtlema, kuidas tulla toime saabuva kahanemisega, et selles inimväärikus säilitada. Sellist maailmapildi uuendamise vajadust on aga paljudel väljakujunenud arusaamadega inimestel väga raske aktsepteerida. Selle raskuse võtab kõnekalt kokku käibetõde, et meil on lihtsam kujutada ette maailma lõppu kui praeguse maailmakorra aluseks oleva neoliberaalse kapitalismi lõppu. See on ka põhjus, miks suhtutakse tõrjuvalt majanduskasvu paradigmat kritiseerivasse tasaarengusse – teooriasse, mis kujutab endast kõige kaugemale minevat alternatiivi kasvumajandusele, ja mis näeb ette riikide majanduste ümberstruktureerimist nii, et need ei oleks kasvust sõltuvad. See tähendab ka ressursikasutuse ja tarbimise vähendamist kui ainuvõimalikku teed sotsiaalse õigluse, ökoloogilise jätkusuutlikkuse ja heaolu parandamiseks.

Senine arengumudel on ammendunud ning me peame radikaalselt muutma oma mõtte- ja majandusmudelit ning ühiskonnakorralduse aluseid. Kui me seda ei tee, siis upume iseenda poolt tekitatud saaste sisse ja hävitame praeguseks välja kujunenud elustiku.

Senises maailmapildis kinni olemise kirjeldamiseks on Briti mõtleja Dougald Hine ülal toodud kapitalismi lõpu võimatuse näidet laiendanud, öeldes, et lihtsam on ette kujutada maailmalõppu kui meile tuttava ja harjumuspärase maailma lõppu. Hine on koos inglise kirjaniku Paul Kingsnorthiga – mõlemad on endised keskkonnaaktivistid, kes jõudsid juba üle kümne aasta tagasi veendumusele, et ökoloogilise globaalprobleemi juurpõhjused on eelkõige kultuurilised – kirjutanud, et praegusesse kitsikusse jõudmise peamiseks põhjuseks on takerdumine ekslikesse ideedesse. Üheks peamiseks nendest ideedest võib julgelt pidada progressimüüti, mis omakorda põhineb loodusmüüdil. Esimene kinnitab, et meie osaks on ülevus, teine, et see ülevus on saavutatav tasuta. Mõlemad müüdid on teineteisega tihedalt seotud ja mõlemad asetavad inimese muust maailmast eraldi, mõlemad on osaks tsivilisatsiooni pöördumatu võidukäigu kujutlusest. Me räägime endile, et inimene on ainus liik, kes on kunagi loodusega võidelnud ja võitnud.

Alles viimastel aastakümnetel on selle loo ebatõelisus saanud naeruväärselt ilmseks juba piisavalt paljudele, et panna suuremal hulgal inimesi otsima uut tähendust maailmale ja inimeseks olemisele. Neis otsingutes tasub meeles pidada, et meile tuttava maailma lõpp ei ole veel maailmalõpp. Ja, nagu ütleb Dougald Hine, kui me ei suuda seda mõista, siis kaitseme lõpuks iga hinna eest maailma, nagu me seda tunneme, ükskõik kui koletud tagajärjed sellel ka ei oleks. Selline iga hinna eest väljakujunenud maailmapildi kaitsmine väljendub usus, et kõik inimkonna ees seisvad raskused ja väljakutsed on taandatavad suhteliselt isoleeritud probleemideks ning kõik need probleemid on lõpuks inimese leidlikkuse abil lahendatavad.

Probleem ja kimbatus

Selle arusaama piiratust on selgitanud ökosoof John Michael Greer, kes teeb selget vahet probleemidel ja kimbatusel (predicament). Greeri sõnul on probleem keeruline küsimus või olukord, mida on võimalik lahendada, taastades asjad nende algsesse või isegi paremasse seisukorda (näiteks katkise rehvi parandamine). Kimbatus, nagu surm või kliimamuutus, on aga olukord, millel ei olegi lahendust, on vaid tagajärjed, millele on võimalik erineval viisil reageerida, kuid mida ei saa olematuks muuta ega tagasi pöörata.

Modernsus, tööstusühiskond ja kapitalism – see komplekt on osutunud probleemide lahendamisel enneolematult tõhusaks, kuni selleni, et oleme unustanud, et iga häda ei saa käsitleda probleemina. Samuti oleme jõudnud punkti, kus paljud probleemid, mille lahendamisega me maadleme, on varasemate lahenduste tagajärjed.

Kuigi kimbatus on midagi, millel pole lahendust, ei tähenda see, et võib kõigele käega lüüa, otse vastupidi. Probleem, millel on lahendus, nõuab tehnokraatlikke vastuseid. Kimbatus, mille puhul tuleb leida viise selles elamiseks, reageerimiseks, halvima leevendamiseks ja kohanemiseks, nõuab demokraatlikke vastuseid, rahva seast lähtuvat mitmekesist tegutsemist, mitte ekspertide rühma moodustamist selle lahendamiseks.

Kimbatus, nagu surm või kliimamuutus, on aga olukord, millel ei olegi lahendust, on vaid tagajärjed, millele on võimalik erineval viisil reageerida, kuid mida ei saa olematuks muuta ega tagasi pöörata.

Kõik eelnevalt kirjeldatu on leheruumi piiratusest tulenev pealiskaudne ja valikuline vaade põhjustele, miks maailmas kogub hoogu arutelu inimkonna ees seisvate väljakutsete üle – olgu nende katusterminiks siis metakriis, polükriis või lihtsalt inimese kimbatus (human predicament) –, mis on uudsed nii ulatuselt, arvukuselt kui ka olemuselt. Selleks, et mõista, kuhu me teel oleme, on vaja süsteemset vaadet, mis ühendab endas võimalikult paljut sellest, mida me teame. Erinevate valdkondade teadmisi ühendav süsteemse mõtlemise perspektiiv on see, mis võimaldab meil mõista, kuidas erinevad osad – energia, majandus, ökoloogia ja inimese käitumine – omavahel kokku sobituvad. Seda perspektiivi meie leht, mida praegu käes hoiate või ekraanilt vaatate, üritabki pakkuda, jäädes samas võimalike tulevikuvaadete osas ausalt avatud positsioonile. Aita mõelda, aita näha!