/nginx/o/2025/04/02/16750672t1h84c2.png)
Taastava investeerimisühingu Ma Earth kaasasutaja Matthew Monahan usutleb süsteemimõtlejat Nate Hagensit inimarengu väljavaadete küsimuses.
Usutlus on täies pikkuses leitav YouTube'is SIIN (see on inglise keeles).
Milline on teie arvates tulevik ja mida me saaksime teha, et see oleks helgem?
Me ei tea, mida tulevik toob. Me võime silmi pingutades aimata vaid selle piirjooni. Seega tuleb käised üles käärida ja üritada midagi ära teha, vähemalt püüelda suunas, mis võib aidata. Samas juhtub alati midagi ootamatut, mida keegi ei suutnud ette näha.
Ma arvan, et asjad lähevad palju halvemini kui keskmine inimene oskab ette kujutada, kuid tõenäoliselt palju paremini kui osad kardavad.
Ühtekuuluvus ajaloo õigel poolel olijatega on tõenäoliselt see, mis tagab sügaval sisimas tunde, et ma ei ole vähemalt üksinda selles, mis tuleb. Miljonid, kümned miljonid, sajad miljonid inimesed on võtnud tulevastele väljakutsetele vastu astumiseks õige suuna.
Te ütlete, et keegi ei tea, mis tulemas on, kuid Teil on siiski oma teooria, Suur Lihtsustumine. Selgitage palun, mida see endast kujutab?
Ma arvan, et oskan kindlamalt öelda seda, mida ei tule, kui seda, mis tuleb. Ma õppisin rahandust, sain 30 aastat tagasi Chicago Ülikoolis ärijuhtimise magistrikraadi. Meile ei räägitud ülikoolis energiast ega ökoloogiast või süsteemidest. Räägiti ainult rahandusest, kasumist, aktsiate tootlusest ja aktsiahinna volatiilsusest, igasugustest finantsstatistika mõõdikutest.
Rahandus, tehnoloogia ja poliitika sõltuvad kõik energiast ja loodusvaradest. Viimaseid käsitleme me praegu kujundlikult intressina, mis pidevalt juurde tiksub, kuid tegelikult on see põhiosa, arvel olev raha, mida me kulutame miljoneid kordi kiiremini, kui Emake Maa seda kogus. Kogu meie elu tugineb toimivale biosfäärile. Me oleme aeglaselt, kuid üha kiirenevas tempos väljumas holotseeni stabiilsetest tingimustest, me ületame mitmeid erinevaid planetaarseid piire. Kliimamuutus on pelgalt üks neist.
Suure Lihtsustumise mõistmiseks tuleb alustada sellest, et inimesed on alati olnud ja on ka tulevikus probleemilahendajad. Me uuendame ja leiutame lahendusi ning kui me ühendame oma ideed energia, materjalide ja tööga, sünnivad sellest tööriistad. Seda tehes kulutame me alati energiat. Praegu on inimeste loodud süsteemi energiatarve 100 miljardit barrelit naftaekvivalenti (ainult nafta aastatarve on hetkel umbes 35 miljardit barrelit – toim).
Me oleme aeglaselt, kuid üha kiirenevas tempos väljumas holotseeni stabiilsetest tingimustest, me ületame mitmeid erinevaid planetaarseid piire. Kliimamuutus on pelgalt üks neist.
Kui inimene kasutab tööks oma lihasjõudu, näiteks kraavi kaevamiseks või käsikäru lükkamiseks, kulutab ta päevas energiat umbes 0,6 kilovatt-tundi (ca 850kcal – toim.). Võrdluseks: barrel naftat sisaldab 1700 kilovatt-tundi energiat. Nii võib öelda, et üks naftabarrel teeb ära umbes ühe inimese viie aasta töö. Meil aga on praegu kasutada sada miljardit barrelit. Meie tänast majandust toetavad masinad, tehnoloogilised leiutised, mille kõigi töö koguvõimsus on võrreldav 500 miljardi inimese omaga.
/nginx/o/2025/04/02/16751829t1hf405.png)
Nate Hagens on energia- ja tulevikuuuringutega tegeleva mõttekoja The Institute for the Study of Energy & Our Future (ISEOF) tegevjuht. ISEOF otsib koostöös juhtivate ökoloogide, energiaspetsialistide, poliitikute ja süsteemimõtlejatega võimalusi, kuidas ühiskonnad saaksid kohaneda väiksema energia- ja ressursikasutusega elustiilidega.
Nate juhib taskuhäälingu sarja "The Great Simplification", kus ta vestleb ekspertidega energiast, ökoloogiast, valitsemisest, tehnoloogiast ja majandusest, et pakkuda süsteemset vaadet meid ümbritsevale maailmale.
Pärast kümmet aastat finantsvaldkonnas töötamist lahkus Nate Wall Streetilt, et uurida energia, ökoloogia ja majanduse vastastikmõjusid ning nende mõju inimkonna tulevikule. Ta oli populaarse veebilehe "The Oil Drum" peatoimetaja, kus analüüsiti ja arutleti globaalse energiavarustuse ning eesootava energiaülemineku teemadel.
Ta on raamatute "Reality Blind: Integrating the Systems Science Underpinning Our Collective Futures, Vol. 1" ja "The Bottlenecks of the 21st Century" kaasautor, lisaks koostab ta õppematerjale ja meediasisu, mis käsitlevad energiat, majandust ja keskkonda. Tal on finantsmagistri kraad Chicago Ülikoolist ja doktorikraad loodusressursside valdkonnas Vermonti Ülikoolist.
Kui pika ajaga me sada miljardit barrelit naftaekvivalenti ära kulutame?
Aastas. Piltlikult öeldes teeb lisaks viiele miljardile inimesest töötajale pidevalt tööd veel 500 miljardit [mitteinimesest] töötajat. Me võtame seda enesestmõistetavalt. Inimkond kasvab ja leiutab uusi asju ning lisab süsteemile uusi sõlmpunkte, mille lisandumisel on uute ühenduste arv võrdne sellega. kui sõlmpunktide arvu ruut jagada kahega. Kui lisate 10 uut asja, siis 10 ruudus on 100, kahega jagades 50. Tekib 50 uut vastastikseost, mis kõik vajavad täiendavat energiat.
Meie tänast majandust toetavad masinad, tehnoloogilised leiutised, mille kõigi töö koguvõimsus on võrreldav 500 miljardi inimese omaga.
Inimkonna kasvades on kõik muutunud komplekssemaks. Me oleme loonud üha komplekssemaks muutuva süsteemi, mille globaalsed energia- ja materjalivood vajavad järjest rohkem energiat.
Suur Lihtsustumine (The Great Simplification – toim.), mis on nii minu töö sisu kui veebikanali nimi, tähendab et oleme jõudmas inimtegevuse mastaapsuse ja komplekssuse paarsada aastat kestnud ulatusliku kasvu lõppu, sest tarbime igal aastal aina rohkem primaarenergiat, millest valdav osa tuleb fossiilkütustest, mida aga ei jagu lõputult ja mis ammendub kiiresti.
ExxonMobil avaldas hiljuti stsenaariumianalüüsi, mille järgi väheneks nafta tootmine maailmas uute puuraukude puurimata jätmisel 15% aastas. Kui puurimine lõpetada, oleks 30 aasta pärast maailma naftatoodang alla kümnendiku tänasest. Seepärast tuleb naftapuurimist jätkata ning avastamata naftat on veel palju, olemas on ka tehnoloogia (frakkimine – toim.), mis võimaldab kujundlikult öeldes kasutada sama koguse nafta saamiseks jämedamat kõrt. Kuid see toob ammendumise hetke veelgi lähemale.
Seega, me võtame seda enesestmõistetavalt. Miks? Sest selle jämedama kõrre abil saame me igal aastal vajaliku koguse naftat. Me ei tea, kas oleme poole peal või põhjale lähedal, ja me ei saa selle kohta signaali enne, kui kõrre otsast hakkab kostuma lurinat, mis väljendub nafta nappuses maailmaturul, kõrges hinnas, tarneraskustes teatud turgudel jne. Suur Lihtsustumine on see, mida ma nimetan süsiniku impulsi (carbon pulse) – kolm-nelisada aastat kestnud periood, mil inimesed on tühjendanud seda iidsetel aegadel tekkinud pangaarvet – languse pooleks ja määratluse kohaselt kaasneb sellega globaalsete majanduslike vastastikmõjude lihtsustumine, komplekssemaks muutumise vastand.
Mõned asjad võivad küll jätkuvalt muutuda komplekssemaks, kuid keskmiselt jääb sõlmpunkte vähemaks, jääb vähem Lõuna-Koreast Los Angeleseni ulatuvaid tarneahelaid. Globaliseerumine ei mängi edaspidi enam meie elus nii suurt rolli nagu praegu, sest täppistarned muutuvad kõiki maailmajagusid hõlmava tarneahela jaoks liiga kulukaks. Asjad lähevad kallimaks, sest meie majandus toetub täielikult fossiilenergiale ning just see on põhjus, miks saame nautida tänaseid palku ja kasumeid ning tellida odavaid asju, mille kuller meile väikese lisatasu eest järgmisel päeval kaubikuga koju kätte toimetab. See aeg hakkab läbi saama.
Oleme jõudmas süsiniku impulsi tippu, mis ei tähenda ilmtingimata katastroofi. Mulle tundub, et liiga palju räägitakse kollapsist ja ma ei pea seda õigeks. Kollaps on binaarne, see kas juhtub, või ei juhtu. Komplekssus ei ole kusagile kadunud ja meil on nii palju rikkust, tehnoloogiat ja ideid, et minu arvates on palju tõenäolisem, et toimub lihtsustumine, mis tähendab majanduse suuruse ja mastaapsuse 20% või 30% vähenemist. Samas on kollaps juba paljude jaoks kohal, seda kogevad inimesed Süürias, Ukrainas ja Gazas, samuti orangutanid Indoneesias, vaalad ja paljud teised loomad.
Komplekssus ei ole kusagile kadunud ja meil on nii palju rikkust, tehnoloogiat ja ideid, et minu arvates on palju tõenäolisem, et toimub lihtsustumine, mis tähendab majanduse suuruse ja mastaapsuse 20% või 30% vähenemist.
Kui inimesed räägivad kollapsist, mõtlevad nad tegelikult, millal kollaps nendeni jõuab. Mina eelistan kasutada mõistet Suur Lihtsustumine, sest minu arvates see lihtsustab meie elu ning on arvatavasti suurim sündmus inimkonna ajaloos, kui arvestada, et Maal elaval kaheksal miljardil inimesel on tulevikule hoopis teistsugused ootused. Ökoloogilistest tagajärgedest rääkimata.
/nginx/o/2025/04/02/16752499t1hd34f.jpg)
Süsteemimõtlemine (Systems thinking) on holismist lähtuv käsitlus, mis põhineb arusaamal, et süsteemi osad toimivad erinevalt, kui need on keskkonnast või teistest süsteemi osadest eraldatud. Süsteemimõtlemine esindab seisukohta, et süsteemi moodustavate osade omavahelisest toimest ning seostest aru saades on võimalik mõista kogu tervikut. Süsteemimõtlemine on säästva arengu eeldus, kuna käsitleb majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaküsimusi vastastikku sõltuvatena. Süsteemimõtlemisega põhjalikumaks tutvumiseks sobib väga hästi Donella Meadowsi vasttõlgitud raamat „Süsteemimõtlemise alused”, psühholoogilis-meditsiinilisest vaatenurgast lähenedes Abraham Maslow’ teos „Motivatsioon ja isiksus”.
Pikka aega on räägitud naftatootmise tipnemisest (peak oil), kuid selle asemel toimus frakkimistehnoloogias suur edasiminek. Kas käimasolev taastuvenergia revolutsioon ja tehnoloogia areng ei võimalda meil vähendada fossiilkütuste kasutamist, asendades need taastuvatest allikatest pärineva energiaga? Miks see ei sobitu Teie raamistikku?
Naftatootmise tipnemine on keeruline ja mitmetahuline teema. Kvaliteetne nafta, konventsionaalne nafta saavutas tootmistipu peaaegu 20 aastat tagasi. See on püsinud ühtlasel tasemel alates 2005. aastast. Selle aja jooksul toimunud tootmise kasv on tulnud peamiselt kildanafta arvelt, mis on mittekonventsionaalne toornafta, mis asub neis geoloogilistes kihistustes, kust algselt pärineb kogu muu nafta. Pärast selle ammendumist ei jää enam midagi järele.
Kui puurida kildanafta puurauk, siis esimese 18 kuuga ammendub see 80% ulatuses ja tuleb puurida uus. Samuti oleme nafta mõistet laiendanud töötlemistehastes eraldatavatele maagaasi vedelikele (NGPL). Me kasutame rohkem etanooli ja biodiislit. Me arvestame toodetud naftakoguste puhul ka asjadega, mida kasutatakse näiteks kilekottide ja muude selliste asjade valmistamiseks.
Kui vaadata nafta tootmismahtude jaotusgraafikuid, siis on seal näha palju erinevaid kvaliteediklasse ning paistab, et parimast naftast saadav kasu ühiskonnale on juba tegelikult tipu saavutanud. Tehniliselt jääb naftatipp tänase seisuga novembrisse 2018 ja selle uuesti ületamine on keeruline. Viimase 10 aasta tootmismahtude kasv on toimunud peamiselt tänu USA kildanaftale. Aga see kõik ei ole tegelikult kuigi oluline.
Kui inimesed ühel hetkel mõistavad, et naftat on piiratud ja pidevalt vähenevas koguses, on siiski parajasti hetkel järel veel näiteks 96% sellest, mis meil oli aasta varem, või 90% sellest, mis meil oli kümme aastat tagasi. Geopoliitikas ja tulevikku puudutavas mõtlemises toimuv faasinihe on see, mis muudab energiapimeduse (energy blindness, olukord, kus inimesed ei teadvusta energia fundamentaalust majandusprotsessides – toim.) ja järelejäänud nafta laetud teemadeks.
Taastuvenergia ei ole taastuv. Päike ja tuul on taastuvad. Kristallilisest ränist päikeseelementide, neodüümmagneteid kasutavate tuuleturbiinide ja muude taastuvenergia seadmete tootmiseks on vaja kompleksseid ülemaailmseid tarneahelaid ja kõrgtasemel tehnoloogiat. Kaevandamiseks ja rafineerimiseks kasutatakse fossiilkütuseid. Seadmed tuleb 25 aasta pärast uute vastu vahetada, need pole taastuvad. Olen päikeseenergia, tuuleenergia, geotermaalenergia ja muu sarnase pooldaja, kuid mitmel põhjusel ei saa need asendada tänast [fossiilkütustele toetuvat] tsivilisatsiooni, sest turujõud viivad ühiskonda vanal suunal edasi.
See on oluline nähtus, mida ma nimetan majanduslikuks superorganismiks. Inimesed on bioloogilised organismid ja loomad olid esimesed investorid ning nõnda me siis kulgeme läbi elu, püüdes kulutada võimalikult vähe ja saada kõiki asju võimalikult palju. Üksikisikud, pered, väikeettevõtjad, korporatsioonid, riigid – kõik püüavad saada tulu või kasu, olgu selleks siis kasum või kõrgem palk või midagi muud. Kõik see on 99%-lises korrelatsioonis energiakasutusega, mis omakorda on 85% ulatuses süsinikupõhine. Samas me laseme finants- ja aktsiaturul määrata ja suunata, kuidas see süsteem toimib ja kuidas ressursse jaotatakse. Aktsiaturg on viimase saja aasta jooksul kasvanud igal aastal kiiremini kui reaalmajandus (majanduse osa, mis tegeleb kaupade ja teenuste tootmise ja tarbimisega – toim).
Taastuvenergia areneb praegu üsna kiiresti. Fossiilkütuste kasutamine kasvab aeglasemalt, kuid ikkagi kasvab. Senikaua kui meie pürgimuse määravad turg ja SKT, kasvatame kogu süsteemi. Pole olemas mehhanismi, mis võimaldaks fossiilkütuste kasutamise lõpetada või seda oluliselt vähendada, ning samal ajal arendada taastuvenergiat ja kahandada majandust.
Taastuvenergia areneb praegu üsna kiiresti. Fossiilkütuste kasutamine kasvab aeglasemalt, kuid ikkagi kasvab. Senikaua kui meie pürgimuse määravad turg ja SKT, kasvatame kogu süsteemi
Teine asi, mida sageli valesti mõistetakse, on see, et majanduse kasvamiseks on keskpangad ja valitsused pidanud laenama palju raha. 2024. aastal oli meil USAs umbes 18% eelarve puudujääk (1.8 triljonit dollarit – toim.) . Meie majandus kasvab, kuid ikkagi on meie kulutused tuludest nii palju suuremad. Tõenäoliselt on see seotud valimiste või millegi sarnasega, kuid sellest hoolimata võlakoormuse kasv jätkub. Maailma koguvõlg on 350% maailmamajanduse kogutoodangust ja see on probleem, sest iga kord kui luuakse raha, tekib sellega kaks kirjet, vara ja kohustus. Kui sul on Chicago Ülikooli ärijuhtimise magistrikraad, siis sa ütled, et maailmas on kõik korras, sest on võlausaldaja ja võlgnik ning see on vaid tarbimise ajaline nihutamine ega tekita probleemi.
Biofüüsikust analüütik näeb aga raha loomist täiesti teisiti. Iga kord, kui raha juurde tekib, säilitab finantssüsteem ise küll tasakaalu, kuid samal ajal naftat, terast, metsi, delfiine, koolibrisid ja energiat sellest juurde ei teki.
Seega on probleem selles, et me tekitame järjest suuremaid finantsnõudeid, samal ajal kui biofüüsikaline reaalsus jääb samaks või lausa langeb. Ja see on jätkusuutmatu. Nähtavamalt võib see peagi lõppeda probleemidega valuutade osas ning põhjustada usalduskriisi, sest üha teravamaks muutub võla tagasi maksmise võime küsimus.
Iga kord, kui raha juurde tekib, säilitab finantssüsteem ise küll tasakaalu, kuid samal ajal naftat, terast, metsi, delfiine, koolibrisid ja energiat sellest juurde ei teki.
Ma arvan, et taastuvenergia on lahendus küll, ainult et me lahendame sellega valet probleemi. Praegu nähakse, et tänu madala süsinikuheitega tehnoloogiale on võimalik üleminek taastuvenergiale ning jätkata harjumuspärast elu. Mulle tundub, et õige lahenduse osaks oleks küll taastuvenergia koos arenenuma tehnoloogiaga, kuid suure energiatihedusega fossiilkütused (ja võib-olla ka tuumaenergia) peaksid olema kujundlikult öeldes seemneviljaks. Eesmärk aga peaks olema luua jätkusuutlik ja regeneratiivne ühiskond, mis oleks oma ulatuselt tänasest ühiskonnast palju väiksem.
Teine olukorda raskendav tegur on, et kliimastsenaariumide järgi hakkab aeg heitkoguste vähendamiseks otsa saama. Intervjueerisin hiljuti Carlos Nobre't (Brasiilia kliimateadlane – toim.) ja ta ütleb, et umbes 17% Amazonase metsadest on raadatud. Kui raadatud ala kasvab 20%-ni, tekib positiivne tagasiside, mis koostoimes kliima soojenemisega kahe kraadi võrra viib Amazonase vihmametsa vältimatu savanniks muutumiseni. See muudab ilmasüsteeme kõikjal maailmas ja avaldab mõju erinevatele väljakutsetele, millega me samaaegselt silmitsi seisame.
Eesmärk aga peaks olema luua jätkusuutlik ja regeneratiivne ühiskond, mis oleks oma ulatuselt tänasest ühiskonnast palju väiksem.
Taastuvenergia nagu päikese- ja tuuleenergia puhul tuleb arvestada ka sellega, et need võimaldavad toota ainult elektrienergiat, mis praegu moodustab maailma kogu energiatarbimisest kõigest viiendiku. Ülejäänud energiakulu moodustavad hoonete kütmine, transpordi- ja laevakütused. Osa ülejäänud energiatarbimisest on võimalik lõpuks küll asendada elektriga, kuid mitte kõike ja mõnel juhul oleks see ka väga kallis. Üheks probleemiks on siin energia enese omadused, kuid ilmselt kõige olulisem probleem on tehnoloogia areng. Meie nägemused tulevikus kasutatavatest tehnoloogiatest ja nendega kaasnevatest võimalustest põhinevad sellel, et energiakasutus on viimase sajandi jooksul aastast aastasse kasvanud, kui majanduslangused ja finantskriisid välja arvata. Mingil hetkel lähitulevikus hakkab meie fossiilenergia 500-miljardiline töötajate armee aga järjest pensionile jääma. Kui see fossiilne tööjõud väheneb 450 või 400 miljardi inimtöötaja ekvivalendini, siis kuidas see muudab tehnoloogia rolli ja kas taastuvenergia laiendamine suudab sel hetkel asendada nii suurt tööjõu kaotust?
Mingil hetkel lähitulevikus hakkab meie fossiilenergia 500-miljardiline töötajate armee aga järjest pensionile jääma.
Üks asi veel. Kui inimesed vaatavad meie tänast olukorda, siis paljud neist ei vaata kogu süsteemi tervikuna nagu globaalset lõksu (viitab maailmas toimivatele keerukatele suhetele ja suundumustele, mis mõjutavad inimeste elu ja tsivilisatsiooni tervikuna – toim.). Me lihtsalt ekstrapoleerime oma hilisajalugu. Keskendutakse sellele, et tuleb suurendada päikeseenergia tootmist ja eeldatakse, et ülejäänud süsteem ja muud tegurid püsivad muutumatuna.
Maailmas on palju riike, mis ei ole oma koloniaalmineviku ja sellega kaasnenud ressursivarguste tõttu lääneriikide suhtes just eriti sõbralikult meelestatud. Liitium, koobalt ja teised mineraalid asuvad riikides, kus juba esineb kõrgemaid märja termomeetri näite (temperatuur, millest madalamale higistamisega ei saa jahutada, näiteks kui märja temperatuuri näit tõuseb kehatemperatuurini, siis sureb inimene paari tunniga ülekuumenemisse – toim.) ja sotsiaalseid pingeid, ning kus ei suhtuta globaalsesse Läände ja Põhja eriti sõbralikult. Me ei saa lihtsalt eeldada, et dekarboniseerimiseks vajalikud metallide ja mineraalide kogused on kättesaadavad ja taskukohased, nagu me seni oleme harjunud arvestama. Dekarboniseerimisega kaasneb ulatuslik materjalikasutuse muutus. Kui me püüame tulevikus säilitada praegust energiatarbimist, vahetades fossiilkütused lihtsalt taastuvenergia vastu, on sellel teel väga palju takistusi ja probleeme.
Mida Te selle materjalikasutuse muutuse all silmas peate?
Kui me loome [dekarboniseerimise jaoks] uue infrastruktuuri, on meil vaja reiejämedusi vaskkaableid. Sest lisaks päikese- ja tuuleenergia tootmisvõimsustele on vaja ka viisi, kuidas viia elekter sinna, kus seda vaja on. Elektrienergia ülekandeks on vaja rajada tohutu infrastruktuur, mis on väga materjalimahukas. Näiteks on vaja 5 kuni 50 korda rohkem vaske. See tähendab, et vaja on rajada palju uusi kaevandusi. Praegu kulub uue kaevanduse rajamiseks 16–17 aastat, alates loa saamisest. See on väga aeganõudev protsess.
On veel üks kontseptsioon, mida olen nimetanud energeetiliseks kaudmõjuks (energetic remoteness), mis tähendab, et kui me ei suuda erinevate protsesside energianõudlust vähendada kiiremini kui energiahinnad kasvavad, siis läheb maailmas kõik kallimaks, kuna energia hinnatõusul on mitmekordistav mõju. Kui rääkida näiteks vasest, siis maailma suurim vasetootja on Tšiili. Nende vasetoodang suureneb mõnevõrra, kuid vasekaevanduste energiatarbimine kasvab samal ajal tohutult, sest sama koguse vase saamiseks tuleb igal aastal eemaldada üha enam pinnakatet. Rääkimata kaevandamise mõjudest mageveevarudele jms. On palju üksikasju ja pisidetaile, mida tuleb hoolikalt uurida, et mõista, kuidas taastuvenergia revolutsioon toimub.
Kokkuvõttes olen taastuvenergia poolt, kuid praeguse, inimkonna 19-teravatise energiatarbimise täielik asendamine taastuvenergiaga ei oleks õige lähenemine. 19 teravatti on 190 miljardit ööpäevaringselt põlevat 100-vatist elektripirni. See on meie kui liigi ainevahetuse praegune energiakulu ja see on jätkusuutmatu.
Kas Teie arvates hakkab kõrre otsast kostuma lurinat juba enne, kui kliimakatastroof sunnib meid energiatarbimist vähendama?
See on olnud minu eeldus, aga ma võin selles osas ka eksida. Ma arvan, et me ei satu energiapuudusesse. Me ei jää kunagi täiesti energiata, kui välja arvata meteoriiditabamus või midagi sarnast, mis hävitaks kogu kaevandamisvõime. Me kasutame praegu sada miljonit barrelit „naftat« päevas. See langeb 95-le või 90-le miljonile barrelile päevas, mis tähendab, et osa inimesi, kes sellega ei arvestanud, satuvad rahalistesse raskustesse. Enamasti vaesed inimesed, aga see puudutab ka kunsti, luksust ja teisi esoteerilisemaid valdkondi, mida ei suudeta enam senises ulatuses rahastada.
Ma arvan, et küsimus pole kunagi olnud energia otsa saamises, vaid selles, et me mängime mängu, kus püütakse iga hinna eest kasvada. Seda nimetangi majanduslikuks superorganismiks. See on mõistuseta ja sellel pole muud eesmärki kui »ma vajan energiat, et kohe kasumit teenida«, vahendeid valimata. Me oleme majanduslanguse äärel ja reaktsioon sellele on: »Me ei saa seda lubada. Tuleb rohkem laenata ja raha juurde trükkida ning tagada majanduse käigushoidmine. Muidu on asjad halvasti.« Lõpuks ei ole meil enam aina kasvavate probleemidega toime tulemiseks piisavalt ressursse ega lahendusi.
Siis algabki Suur Lihtsustumine. Ma arvan, et see kaskaad või muusika saatel ümber toolide jooksmise mäng algab finants- ja valuutasüsteemis, sest iga kord, kui meie rahalised võimalused suurenevad või tootlikkus kasvab, laiendame me oma ettevõtteid, ostame teise kodu või alustame uue kaubanduskeskuse ehitamist. Me kulutame raha asjadele, mis nõuavad füüsilist infrastruktuuri ja mis seetõttu aastast aastasse kasvab. Kui majandust tabab suur deflatsioon, kuna keegi ei suuda midagi endale lubada ja levib maksejõuetus, siis tekib infrastruktuuri osas tohutu ülepakkumine.
Lõpuks ei ole meil enam aina kasvavate probleemidega toime tulemiseks piisavalt ressursse ega lahendusi. Siis algabki Suur Lihtsustumine.
Selleks hetkeks on keskmise inimese ostujõud langenud nafta ammendumisest kiiremini. Ma ennustan, et järgmise kümnendi jooksul saabub päev, kus nafta hind on jälle 10 dollarit barreli eest või odavam, sest inimesed ei saa seda endale enam lubada. Kuid siin on mõned nüansid. Ma arvan, et esialgsed kliimamudelid ei arvestanud, et süsiniku impulss on ühekordne üles-alla nähtus. Need ekstrapoleerisid seniseid suundumusi, saades tulemuseks, et aastal 2100 võib inimkond kasutada tänasest neli kuni viis korda rohkem fossiilkütuseid. Ma teadsin kohe, et see on täiesti vale. Kliimastsenaariumis RCP 8.5 (pessimistlik stsenaarium, mis arvestab nõrga riikidevahelise koostöö ja valdavalt süsinikul põhineva majandusega – toim.) eeldati, et kasutame nii palju süsinikku, et selle kiirguslik lisamõju oleks 8,5 W/m2 (see põhjustaks planeedi ulatuslikku soojenemist – toim.). Nendes stsenaariumidega on ilmselgelt üle pingutatud.
Ma ennustan, et järgmise kümnendi jooksul saabub päev, kus nafta hind on jälle 10 dollarit barreli eest või odavam, sest inimesed ei saa seda endale enam lubada.
Paljud kliimaaktivistid käsitlesid seda stsenaariumi aga baasstsenaariumina, mis on minu arvates välistatud. Samas on need kliimamudelid positiivse tagasiside hindamisel väga konservatiivsed, näiteks ei arvesta need piisavalt ookeanide madalamate osade taimestiku suremisest tuleneva CO2 ja metaani eraldumise suurenemise mõju ja mitmete teiste asjadega, mis võivad kliimamuutust kiirendada.
Täna võib näha juba üsna hirmutavaid kliimaprojektsioone. Minu baasstsenaarium majanduse puhul on – ja siin tuleb arvestada ka tehisintellektiga, mille mõju on tundmatu suurus –, et järgmise kümnendi jooksul saavutab maailmamajandus tipu ja sellele järgneb pöördumatu langus. Tumedamate kliimastsenaariumide realiseerumisest hoidumiseks ei pruugi ainult sellest piisata. Seega jah, olen üha rohkem mures kliimamuutuse ja sellest tulenevate probleemide pärast, mis võivad olla sama häirivad või isegi hullemad kui energiaallikate ammendumine. Kui viimane aga siiski juhtub, tuleb meil tegeleda mõlemaga korraga.
Olen üha rohkem mures kliimamuutuse ja sellest tulenevate probleemide pärast, mis võivad olla sama häirivad või isegi hullemad kui energiaallikate ammendumine
Arvestades Teie teadmisi erinevatest ökoloogilistest murdepunktidest ja juhtivate maa-teadlastega (Earth scientists) peetud vestlusi, siis millele te oma tähelepanu keskendate?
Rääkisin hiljuti Jeremy Granthamiga, kes on investeerimislegend. Täna investeerib ta rohetehnoloogiatesse ja on väga mures planetaarsete piiride ületamise pärast. Ta ütles mulle, et asjad, mille pärast ta muretseb kliimamuutusest rohkem, on testosteroon, endokriinsüsteemi häirivad kemikaalid ja spermatosoidide kontsentratsiooni langus, mis kiireneb, mistõttu ei suuda üha rohkemad inimesed lapsi saada ja see võib omakorda avaldada negatiivset mõju majandusele.
Kui keegi, kes on tõsiselt mures kliimamuutuste pärast, ütleb mulle, et ta on veelgi rohkem mures plastide ja endokriinsüsteemi kahjustajate pärast, siis see on üsna tähelepanuväärne ja see teeb ka mind murelikuks. Olen mures ka ookeanidega toimuva, sealhulgas hapestumise pärast. Ma arvan, et merepinna tõus on siin tõenäoliselt kõige vähem muret tekitav nähtus. Kalad juba liiguvad pooluste suunas, sest soojenevas vees on vähem hapnikku. On sadu näiteid, nagu rääkis mulle minu saatekülaline Daniel Pauly (Prantsuse merebioloog – toim.), kuidas põhjapoolkera meredes ujuvad kalad põhja poole ja lõunapoolkeral lõuna poole, et neil oleks mida hingata. See teeb mind väga, väga murelikuks. Muretsema paneb mind ka minu eluajal juba toimunud loomapopulatsioonide 70%-line vähenemine ja putukate arvukuse kahanemine, kuigi sel ei ole praegu väga olulist majanduslikku mõju. Igal aastal kaob 1-2% putukaid. Kui teete rehkenduse, siis näete, et samamoodi jätkates on nad ligikaudu 50 aasta pärast kadunud.
Ei saa olla ökoloogiliselt nii pime, et öelda: »Tehisintellekti revolutsioon muudab kõike.« Põhimõtteliselt hoiab meie ühiskonda ülal tootlikkus. Majandusteadlased ütlevad teile, et on kapital ja tööjõud ning tootlikkust mõjutavad tegurid. Mida nad ei näe, on see, et tootlikkus on suuresti seotud fossiilkütuste kasutamisega, mis seni ongi pidevalt kasvanud. Me suurendame igal aastal süsteemi fossiilenergia tarbimist koguses, mis vastab 3–5 miljardi inimese füüsilisele tööle.
Majandusteadlased ütlevad teile, et on kapital ja tööjõud ning tootlikkust mõjutavad tegurid. Mida nad ei näe, on see, et tootlikkus on suuresti seotud fossiilkütuste kasutamisega, mis seni ongi pidevalt kasvanud.
Võib-olla teebki tehisintellekt kõik paremaks. See parendab kõiki väikseid protsesse. See muudab nafta leidmise ja puurimise tõhusamaks. Ka liitiumi leidmine ja töötlemine muutub tõhusamaks. Kui see teeb kõik asjad paremaks, siis see suurendab tootlikkust ja see tootlikkuse kasv kajastub kogu majanduses suurema kasumi ja kõrgemate palkadena, mida kulutatakse erinevatele asjadele, mis omakorda suurendab energiakasutust ja keskkonnamõju.
On olemas nähtus, mida tuntakse Jevonsi paradoksina. Kui teil on mingi uus tehnoloogiline leiutis, mis annab 10% energiasäästu, kuid samas energiakulu suureneb 5%, siis seda nimetatakse tagasilöögiefektiks (rebound effect), mis ongi Jevonsi paradoks.
See võib avalduda ka võimendatud kujul (backfire effect), kui leiutis annab mingi toote juures 10% energiasäästu, kuid terviksüsteemi kogu energiakasutus suureneb sealjuures rohkem kui 10%. See on see, mis on toimunud meie majanduses viimase 50 aasta jooksul.
Oleme alates 1990. aastast muutunud 36% energiatõhusamaks, kuna oleme innovaatorid. Sama ajaga on meie energiakasutus kasvanud 62%. Tehisintellektist saab kõikide Jevonsi paradokside ema.
Oleme alates 1990. aastast muutunud 36% energiatõhusamaks, kuna oleme innovaatorid. Sama ajaga on meie energiakasutus kasvanud 62%. Tehisintellektist saab kõikide Jevonsi paradokside ema.
Isegi mikrotasandil aitab tehisintellekt kasutada vähem süsinikku ja teeb seda viisil, mis suurendab kasumit või tootlikkust. Kui kasutada kõiki väikest võitu pakkuvaid tehisintellekti võimalusi, suurendab see kogu süsteemi energiakasutust ja keskkonnamõju. See on nii, sest tehisintellekt on kasumile ja kasvule orienteeritud majandussüsteemi kõrvalsaadus.
Kui toimuks kultuuriline ja sotsiaalne ärkamine ning järsku hakataks ühiskonna edu mõõdikuna kasutama SKT asemel heaolu ja keskkonnasäästlikkust, siis võiks tehisintellekt tõepoolest meie tulevikku märkimisväärselt parandada. Seni aga toimub selle kasutamine ja areng majandusliku superorganismi ajenditest lähtuvalt.
Kui toimuks kultuuriline ja sotsiaalne ärkamine ning järsku hakataks ühiskonna edu mõõdikuna kasutama SKT asemel heaolu ja keskkonnasäästlikkust, siis võiks tehisintellekt tõepoolest meie tulevikku märkimisväärselt parandada. Seni aga toimub selle kasutamine ja areng majandusliku superorganismi ajenditest lähtuvalt.
See majanduslik superorganism, mida juhib SKT-loogika ja mida toidavad võlg ja kasv, miks me ei saa selle loogikat muuta? Kas praegune majandusparadigma on juba ette määratud läbi kukkuma, kuna me ei saa muuta selle põhialuseid? Võib vist öelda, et paljud majanduse kokkuvarisemist või suurt langust käsitlevatest stsenaariumidest muutuvad lõpuks hoopis geopoliitilise võimuvõitluse looks.
See on „võitja võtab kõik» ja „võta või jäta« olukord, sest kui ühed riigid otsustavad elada jätkusuutlikult, austada oma metsi, lõpetada kivisöe ja nafta kasutamine ning keskenduda seniste prioriteetide asemel heaolule, siis jäävad nad konkurentsis kohe alla neile riikidele, kes keskenduvad majanduskasvu jätkumisele, tehisintellekti ja tehnoloogia arengule ning relvastusele.
Teiseks on võimalik, et me ikkagi suudame oma kultuurilisi eesmärke muuta. Kuigi see on vähetõenäoline, tuleks siiski arutada, kuidas see võiks juhtuda. Praegu on miljardärid, poliitikud, maailma võimueliit – kõik – võimetud selle majandusliku superorganismi vastu – vaadake ükskõik millist liidrit maailmas, kes tõsiselt muretseb kliimamuutuse pärast. Samal ajal kiidavad nad heaks nafta ja maagaasi kontsessioone, sest vaja on tagada, et tarbijad saaks osta odavat bensiini. Pole kedagi, kes ütleks: „Tead mis? Lõpetaks õige selle kasvu tagaajamise.» Kui keegi seda ütleks – ja see on tõesti oluline, sest paljude arvates tuleb hakata valmistuma kasvujärgseks ühiskonnaks –, peab iga arengurada kasvujärgsuseni arvestama nelja peamise probleemiga, mida ma nimetan 2020ndate neljaks ratsanikuks.
Esimene probleem on võlg. Meil on võlakoormus üle pea kasvanud, tõeline muusika saatel ümber toolide mängu olukord selles, mida inimesed arvavad, et nad omavad (ressursse, varasid, rikkust – toim.) ning mida meie infrastruktuur ja loodusvarade bilanss neile tegelikult võimaldab. Sellises olukorras peavad toimuma väärtuskärped (st tuleb vähendada võlakoormust või kohandada ootused tegelikkusele vastavaks – toim.).
Teiseks on geopoliitika, sest kõik riigid ei saa kasutada samu ressursse. Praegu ei suuda G7 ja G20 riigid isegi arutada seda, mida me siin intervjuus arutame, sest kui nad tunnistaksid avalikult, et nafta kahaneb 15% aastas ja me oleme põrkumas siin kirjeldatud piirangutega, siis kes tõmbab lühema kõrre?
Kolmas on komplekssus. Praegune süsteem on loodud globaliseerumist suurendades ja eeldatakse, et kõike mida me soovime, saab tellida kõige odavamast kohast rahvusvaheliselt, tänu odavale energiale, odavatele vedelkütustele ja odavale krediidile, ning et see on kohal homme ja me võime seda endale lubada.
Ja neljandaks on siis ühiskondlik leping. Oleme elanud ajal, mil majanduskasv on olnud normiks ning toiminud tõusuveena, mis tõstis kõiki paate (toimus üldine heaolu kasv – toim.). See aeg võib hakata lõppema ning selle asemel, et mõista suurt biofüüsikalis-ökoloogilist lugu sellest, miks me siin oleme, süüdistame me loomulikult Neid Teisi – teist poolt, teisi riike jne. See on üks riskidest. Kõigele vaatamata tuleb meil aga lõpuks hakata elama viisil, mis nõuab vähem energiat ja ressursse, see on vältimatu. Ma arvan, et see juhtub järgmisel kümnendil, aga isegi kui te minuga ei nõustu, saab see järgmiste aastakümnete jooksul ikkagi tõeks. Teekonnal väiksema energia- ja ressursikasutusega tulevikku varitsevad meid majanduslikud ja finantsilised karid, mis võivad päralejõudmist aeglustada või raskendada.
Kogu minu töö eesmärk on mõista, kuidas saame selle perioodi jooksul oma süsteeme paindlikult muuta nõnda, et neid ei lõhuks. Sest siis oleks küll väga halvasti.