/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)
/nginx/o/2025/04/03/16752927t1hc9e2.jpg)
Olevikuotsused on alati mõjutatud tulevikukujutelmadest ja seetõttu on vaja need teadvustada, sõnastada ja parimate teadmiste valguses korrigeerida. Võib juhtuda, et valmistume ette tulevikuks, mida kohe kindlasti ei tule, selgitab Trinokli peatoimetaja Mihkel Kunnus uut kuulehte tutvustades.
Hea lugeja, hoiad käes (loe: ekraanil) kuulehe Trinokkel esimest numbrit.
Trinokkel on miski, mille abil püüame vaadata tulevikku. Et elame murrangulisel – et mitte öelda kaootilisel – ajastul, siis saab see katse õnnestuda parimal juhul üldiste piirjoonte aimamisega. „Palju lihtsam on öelda seda, mida ei tule, kui seda, mis tuleb,” nendib süsteemimõtleja Nate Hagens avaintervjuus. Ometi pole seda sugugi vähe, sest kõik meie tänapäevased otsused tehakse ju ikka mingit laadi tuleviku ootuses. Isegi kui see ootus pole kuigi täpselt sõnastatud või isegi teadvustatud.
Ainuüksi viimased viis aastat mahutavad endasse kolm jahmatavat suursündmust, mille psühholoogiline mõju oleks väljendatav umbes nõnda: „Tohoh! Tuleb välja, et elan hoopis teistsuguses maailmas kui seni vaikimisi uskusin!”. Umbes viie aasta eest avastasime, et me ei elagi katkujärgses maailmas. Avastasime, et on võimalik kiire ja üleilmne pandeemia, mis halvab nii lennuliikluse kui interkontinentaalsed tarneahelad. Mäletan oma sügavat hämmeldust uudise peale, et Tartu Ülikool pannakse kinni. Ometi oli see alles algus. Vaevalt aga jõudsime kohustusliku näomaski eest rebida, kui avastasime õudusega, et täiemahuline vallutussõda on ka XXI sajandi Euroopas võimalik. Ja nüüd päris hiljuti avastasime, et senine geopoliitiline elukorraldus on kõike muud kui stabiilne ning isegi maailmahegemoon USA-le ei saa põhijoontes kindel olla.
Ainuüksi viimased viis aastat mahutavad endasse kolm jahmatavat suursündmust, mille psühholoogiline mõju oleks väljendatav umbes nõnda: „Tohoh! Tuleb välja, et elan hoopis teistsuguses maailmas kui seni vaikimisi uskusin!”
Trinokkel keskendub üldiselt neile valdkondadele, kus teadmised on kindlamad, kohati lausa loodusteaduslikkuseni. See ei tähenda, et vähemkindlad ja vähemstabiilsed tegurid meie ühiskondlikke suundumusi ei mõjutaks – mõjutavad küll ja vägagi, olgu selleks üldine ärevustase või valitsusjuht teispool Peipsit või Atlandit. Lihtsalt geo- ja päevapoliitilisemate sündmuste kajastamise jätame selleks sobivamatele formaatidele, päevauudistele ja blogidele, püstolreporteritele ja psühhiaatritele. Kultuurisõdadesse me ei sekku ja parteipoliitikaid väldime ning palume seda teha ka kaasautoritel. Kuigi oleme autorite valikul professorite ja “vanade tarkade” poole kaldu, püüame anda sõna ka noorusele ja isiklikumale elukogemusele.
Nime lihtsustumine
Et kõik ausalt ära rääkida, siis „Trinokkel” pidi alguses olema „Suur Lihtsustumine”, eestikeelne ja kohalikuks kohendatud kummardus süsteemimõtleja Nate Hagensi veebikeskkonnale The Great Simplification, kus praeguseks on käinud juba sadu eksperte ja süvenejaid vestlemas inimkonna ja biosfääri suundumustest. Testgrupp hääletas aga nime „Suur Lihtsustumine” veenvalt maha. Sest see sõnapaar vähemasti esmapilgul rohkem eksitab kui seletab, rohkem peletab kui meelitab. Nimelt on Nate Hagensi „Suur Lihtsustumine” mõistetav eelkõige komplekssüsteemide teooria kontekstis. Käepäraseim näide on jällegi geopoliitiline – USA pöördub rohkem enesesse, ei vaevu enam haldama senist globaalset korda, Euroopa jääb rohkem omapäi, peab olema iseseisvam, paljud väljakujunenud tarneahelad katkevad jne. Komplekssüsteemide teooria järgi on tegu lihtsustumisega (seoseahelate arv väheneb ja need lühenevad), inimlikul tasemel aga tajume seda (vähemalt ajutiselt) sellena, et elu läheb hoopis keerulisemaks. Kui koroonapandeemia ajal kadus meie süsteemist (ajutiselt) tarnija nimega Hiina, siis komplekssüsteem mingis mõttes lihtsustus, aga elu siin läks inimlikus keeles öelduna keerulisemaks. Nõnda mõjuks nimi „Suur Lihtsustumine” vahetult kontraintuitiivsena.
Näiteks geopoliitika analüütik Peter Zeihan nimetab seda protsessi oma vaatenurgale omaselt deglobaliseerumiseks. Tema „Maailma lõpp on alles algus. Globaliseerumise kokkukukkumise kaardistamine” (e.k. 2024) sobinuks hästi Trinokli raamatusarja avaraamatuks, sest Zeihan seletab väga mõistetavalt (kuid mitte ammendavalt!), miks senine elukorraldus aina kiiremalt laguneb. Ainuüksi demograafilistest protsessidest piisab. Aga on veel raskestiennustatavad poliitilised tegurid, on ammu ennustatult kuhjuvad keskkonna- ja kliimaprobleemid, aga lisaks ka täiesti uued ja enneolematud tegurid nagu näiteks tehisaru ja hormonaalsüsteemi häiriv kumuleeruv plastireostus. Zeihani visandatud üldraamistik on päris õige, aga selles raamistikus tehtud osad konkreetsemad ennustused on juba praegu valed, sest poliitilised otsused osutusid sootuks teistsugusteks. Deglobaliseerumine küll, aga hoopis teisiti!
Nõnda sai lehe nimeks Trinokkel.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/04/16754223t1h8754.jpg)
«1945. aastast alates on maailm olnud parem kui kunagi enne. Parim, mis saab üldse kunagi olema. Ja see on poeetiline moodus öelda, et praegune ajastu, praegune maailm – meie maailm – on hukule määratud. 2020. aastad näevad veel tarbimise ja tootmise kollapsit ja investeerimise ning kaubanduse kokkukukkumist peaaegu igal pool. Globaliseerumine puruneb kildudeks. Muutudes millekski regionaalseks. Rahvuslikul tasandil olevaks. Millekski väiksemaks. Ja see läheb kulukamaks. Teeb elu aeglasemaks. Ja eelkõige halvemaks. Mitte ükski majandussüsteem, mida võib ette kujutada, ei suuda funktsioneerida selles tulevikus, mis meid ees ootab. See allakäik saab olema pehmelt öeldes häiriv. Meil on oma maailma rajamine aastakümneid aega võtnud. Ettekujutus, et me kohandume kergesti ja kiiresti niisuguse titaanliku lahtihaakimisega, tähendab suuremat optimismi, kui ma olen võimeline oma vaimusilmas nägema. Kuid see ei tähenda seda, et mul ei oleks midagi öelda. Esiteks tuleb miski, mida ma nimetaksin «edu geograafiaks». Kohapealsuse tasand muutub tähtsaks. Väga tähtsaks.»
Valemid vajavad maandust
Oma keemiaõpingute ajast meenub õppejõu vaimukas torge matemaatikute suunal: kõik, mida matemaatikud ütlevad, on absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu. See ei tähendanud matemaatika prügikasti viskamist, vastupidi, matemaatika on ülivajalik, aga selle teeb rakenduslikuks (ehk füüsikaks, keemiaks jne) lisand, mis matemaatikast endast tulla ei saa – kontakt reaalse maailmaga, andmetega, mõõtmisega. Samuti on lihtne unustada end igasugustesse loodusteadusliku moega unistustesse – olgu Marsi koloniseerimine või fossiilkütuste asendamine taastuvenergiaga –, kui ei pane reaalse maailma, Maa ja biosfääri reaalseid parameetreid juurde. Samuti kõditatakse oma müütilisi hirme tundmatu AI-ga. Manades psüühika ürgkihistustest välja singulaarsust ja masinate ülemvalitsust, jäetakse märkamata see, et tehisaru peamine laastamistöö juba ammu käib, aga hoopis proosalisematel tasanditel, näiteks aina paisuvad arvutusvõimused neelavad üha rohkem energiat ja veebi kolinud suhtlus on inimesed tülli ajanud ja muutnud üha võimetumaks romantilisteks suheteks ja pereloomiseks. Siin soovitan (õudusega) lugeda Jonathan Haidti äsjaeestindatud menuteost „Ärev põlvkond. Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”. Arengupsühholoogilised tõsiasjad pole mingi „humanitaaride pirin”, mida tehnovaimustuses ignoreerida, see võib ise ja üksinda kogu ühiskonna ränga surve alla panna, aga Trinokli avanumbris keskendume esialgu rohkem biofüüsikalistele piiridele.
Arengupsühholoogilised tõsiasjad pole mingi „humanitaaride pirin”, mida tehnovaimustuses ignoreerida, see võib ise ja üksinda kogu ühiskonna ränga surve alla panna!
Mõnes vallas soovitakse seevastu süsteemi komplekssust ise vähendada, sest tajutakse, et olemasolev on tasapisi arenenud kurnavalt mahukaks. Siin on suurepäraseks näiteks muidugi bürokraatia. Bürokraatia aina komplekssemaks muutumise vastu on tekkinud kohati lausa mootorsae järele haarav küllastumus. Seda aspekti ei tasu kindlasti unustada – suurel lihtsustumisel, komplekssuse vähenemisel on ka meeldivaid aspekte. Samuti tundub mulle üha enam, et (keskmise) inimese psüühika ei pea praegusele uuendustulvale enam vastu, ja et lihtsam ja lokaalsem elu, mis nii mõneski mõttes oleks kahtlemata keerulisem ja raskem, oleks psüühiliselt ehk isegi talutavam. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et senise elukorralduse lõpp ei ole veel maailmalõpp.
Vaevalt, et aasta 2125 erineb aastast 2025 vähem kui aastast 1925, eks.
Trinokkel hakkab ilmuma iga kuu viimasel laupäeval Postimehe vahel, kuid avanumber ilmub erandkorras 5. aprillil. Selle esikaanel on Piret Räni joonistus "Ilmalinnu pesa".
/nginx/o/2025/04/04/16754217t1h0693.jpg)
Läänemeresoome loomislugudes kooruvad Maa ja taevakehad ilmalinnu munadest. Nii algas elu muinasaja inimeste jaoks. Igal kevadel tärkas loodus uuesti koos rändlindude saabumisega. Seda elu oleme me mõned aastatuhanded edasi olevikuks elanud ja meie ühiskond on muutunud loojalindu austavast maarahvast ületootvaks-ületarbivaks loodusest võõrandunud linnarahvaks. Oleme jõudnud inimkonna arengus punkti, kus me peame senised tegutsemismustrid ümber hindama. Meie majandus on liiga reostav ja see on liiga mahukas. Vaja on suuri muutusi väärtushinnangutes, naasmist loodusega arvestavasse ja seda austavasse mõtlemisse. Inimühiskond vajab taassündi, et planeet ei muutuks meie tegevuse tõttu elamiskõlbmatuks. Võimaluseks on naasta ilmalinnu pesa juurde ja leida sealt loodusele au andes uued munad, millest saaksime juhised edaspidiseks. Joonistasin sellel pildil munadesse minu arvates olulisimad printsiibid: inimtegevus peab end taas mahutama planetaarsete piiride sisse ja seejuures majandus peab taanduma ökosüsteeme mittekahjustavaks, me peame jälgima, et elurikkuse ja veeringe jätkuvus oleks tagatud ja pidama planeedi elukeskkonna heaolu oma väljamõeldud finantsturgudest olulisemaks, seejuures oma nutikat aju kasutades elu hoidmiseks ja kõigest elavast hoolimiseks. Laseme sellel tulevikul kooruda!
PIRET RÄNI